Absurdsus.

Nonii, mingid rahutud ajad on tulemas.. võib ka öelda, et sõda, viirustega ja puha. Aga päris konkreetselt ei tohi ju alla ka anda.. olgugi, et neid kes suudaksid vastu võidelda praktiliselt ei ole. No ja mida siis selle kõigega peale hakata? Tuleb hakata noori välja koolitama, tuleb neile õpetada kuidas tappa ja ennast kaitsta..
Aga see kõik on ju puhas absurdsus, absoluutselt kõik õpilased on selle vastu, kõik küll kardavad, aga elus ei hakka keegi oma eluga nii riskima. Kõik protestivad ja kõrgemad jõud on ahastuses, et noo mida nüüd teha.
Ühel päeval siis kutsutakse kogu kool saali kokku.. saali ees seisab massiivne lihastes tüüp, kelle pilgust saab ainult viha ja jälestust välja lugeda. Tüüp hakkab siis rääkima, et tema on kohale kutsutud selleks, et õpilased sõna otseses mõttes sõjariistadeks välja koolitada. Üle saali kostub sõimavaid ja vihaseid kommentaare, aga tüüpi see ei heiduta.. ta ainult räägib kuidas teda absoluutselt ei huvita mingite tähtsusetute tattide arvamus ja kuidas tal ON lubatud kasutada ÜKSKÕIK milliseid meetodeid. Muidugi ei võta õpilased teda tõsiselt, sest olgem ausad, see on suht ajuvaba ja veel teatud rühm õpilasi kommenteerib isekeskis eriti valjult ja pilkavalt, üks tüdruk veel eriti..
Tüübile see ei meeldi ja ta otsustab kõigile näidata, et mida kõike tal on lubatud teha. Ta kutsub selle kõige sõnakama tüdruku sealt rühmast enda juurde ja ütleb tüdrukule, et "Võitle!".
Tüdruk ei jaga üldse mis toimub ja üritab välja mõelda, et kuhu hullumajja ta sattunud on ning samal ajal tabab teda korralik hoop otse kõhtu. Tüdruk vajub põlvili, silmist vesi väljas, sest valu on talumatu.. rahvas kõik on sõnatu, keegi ei saa aru mis toimub.
Tüüp ainult ajab oma joru, et "Tõuse püsti ja võitle vastu!". No ja nii siis ajabki tüdruk end püsti ja algab tohutult ebavõrdne ja isegi natuke verine võitlus. Tüüp peksab tüdrukut armutult kõhtu, näkku ja jalgadesse, nii et tüdruku huul on totaalselt lõhki ja üks silm hakkab juba peaaegu kinni paistetama..
Ainuke asi millega tüüp ei arvestanud on see, et tüdruk on väle ja isegi mingil määral suudab vastu hakata. Tüüp oli lootnud selle peale, et ta teeb paar tugevamat lööki ja kõigile jõuab kohale, et tema käes on nüüd võim.
Ülejäänud õpilased ei tea mida teha, kõiki on halvanud meeletu hirm ja keegi isegi ei kavatse oma kooliõele appi minna.
Niisiis võtab tüüp nurgast endale appi veel mingi harjavarre moodi toika, millega hakkab tüdrukut veel armutumalt peksma.. kuni jõuab sellisesse punkti, et tüdruk vedeleb maas ja praktiliselt ei suuda ennast enam liigutada. Tüüp siis kükitab tüdruku ette ja küsib, et kas nüüd ta saab aru kelle käes on võim ning tüdruk ainult muigab kergelt ja sülitab tüübile verd näkku. Seejärel lööb tüüp tüdrukule sellise jõuga pikku selga, et tüdruk ei saa ennast enam absoluutselt liigutada. Viimane asi millest tüdruk jõudis mõelda oli see, et miks mitte keegi appi ei tulnud.. ja seejärel kadus ta teadvus.


Peale sellist unenägu oli ikka suht jube kooli minna, kui nüüd päris aus olla.

Absoluutselt totaalne alaareng on toimunud. Kuradi vihaseks ja samas ülimalt kurvaks ajab.
Aga enesepiitsutamine muutub seda hullemaks.

Agony

No muidugi! Eile tundsin ennast üle pika aja suurepäraselt, ei mingit peavalu, ei mingit tilkuvat nina ja ei mingit kriipivat kurku.. no köhisin küll, aga see polnud midagi hullu. No ja arvasingi, et äkki nüüd tuleb see tervisekesekene tagasi, aga tutkit! Täna hommikul ärkasin üles ja häält absoluutselt polnud, nina oli tatti täis ja pea oli ka mõnusalt paks. Tore! Pm füüsika nulltundi ma ei jõudnud, sest ma ei suutnud ennast küllalt kiiresti liigutada, inkas olin.. aga ilmselgelt pea ei võtnud mitte essugi ja no pildistamise kannatasin ka kuidagi ära, aga siis otsustasin ikka koju tulla. Ma arvan, et see oli hea mõte, aga ma ei ole selles veel päris kindel..
Tahan oma head tervist tagasi! Ma ei taha enam selline jube katkukolle olla.. emme on ka nüüd minu pärast tõbine ja vanaema ka ei käi siin enam nii tihti.. miumiu.
I need a hug!

Ma ei tohi muusikat kuulata! See viib mu mõtted igasugustele ebaolulistele asjadele ja tänu sellele jääva olulised asjad tahaplaanile. Mida lauset! Aga no tõsi ta on, kuulan kasvõi ühte lugu ja juba tuleb sada ideed ja mõtet pähe. No aga milleks ennast õrritada?
Ühesõnaga kõik on segane, mina olen segane ja Cirque du freak on varsti avatud!
Ja kõiki igatsen taga..
Aga ilmselgelt ma mõtlen järjekordselt üle, võinoh mõtlen oma elu keeruliseks, sest ma lihtsalt ei ole harjunud olema õnnelik ja muretu. Vajaks kohalikku tuimestust! Keegi aitaks?

1. september

Ja hakkab jälle peale.
Ilusat pingutamist! :)