This is madness!

Mustvee Gümnaasiumi 11. klass on absoluutselt enesetapp! Ma ei oskagi nüüd kohe kuidagi konkreetselt seda teile selgeks teha, aga ütleme nii, et selle veerandi viimasel nädalal on uurimistöö kaitsmine, ajaloo tasemetöö ning raudselt mitu kontrolltööd. Juba järgmisest nädalast läheb kontrolltööde ja esitluste koha pealt asi HULLUKS!
Aga ma ei kurda, sest ma avastasin see aasta, et ma pean pinge all paremini vastu ja kõik tuleb paremini välja. Pingelangus hiljem on küll üks nõme asi, aga ega väga vahet pole.
Samas tuleb tõdeda, et väga paljudele on see aasta lihtsalt T A L U M A T U. Just kiiruse ja mahu ja pinge poolest. "Ei oska oma aega planeerida"... Mis aega? Hea küll, ma mõistan, et eesmärk on meid kõrgkooliks ette valmistada, aga see kui kokku kõik on pakitud ja kui vähe aega on antud, dšii!

Mis juhtub kui korjata viirusele teine viirus peale?

Esmaspäeva öö- 39.2 palavik ja tõsised hallutsinatsioonid (olin muide veel hommikuni kindel, et kõik oli päriselt). Ning muidugi KÖHA.

Teisipäeva õhtu- 39.7 palavik, emme helistab oma sõbrannale, kes töötab kiirabis ja too küsib emmelt, et kas arst mulle ikka seagripi ravimit vms kirjutas. Olin tol õhtul üpriski veendunud, et hommikut ma ei näe... Jällegi ei maksa unustada seda toredat köhakest, mis mul öösel grammigi magada ei lasknud.

Kolmapäev- tänu rohtudele ja üllatus-üllatus... viinasokkidele saan palaviku kuhugi 38 peale. Kuid järjekordne päev voodis, olla enam ei saa, kõik kohad surevad ära, aga püsti tõustes hakkab pea ringi käima ja jõudu ei ole. Ja muidugi ei maksa unustada köha, aga seekord ka midagi positiivset, ma sain ööösel magada!!

Neljapäev- Nõrkus, selline tunne nagu nahk tahaks maha tulla ning TERVE ülakeha, eriti kolmnurk on köhimisest nii kuradi valus. Kuid vähemalt öösel sain magada:)

Ma pean tõdema, et ma olen enda üle praegu ülimalt uhke. Tänane päev on üks korralik võimete ületamine olnud. Põskkoopapõletikuga võistlustel käia ei ole just eriti lõbus noh.
Kui Voorega mängisime ja tegin otsuse natukene rohkem pingutada ja korralikult peale visata, siis oli üks hetk kus pilt lihtsalt läks eest ja ma tõepoolest oleks kokku kukkunud, aga õnneks see jama möödus kiiresti. No ja Tamsalu mängu alguses tekkis korralik okserefleks, aga seegi möödus... AGA kõik läks hästi ja me olime väga tublid!
Kuigi ma väga tundsin oma teisest põhikaitsest puudust.. jaaa!!

"There is no coming to consciousness without pain."

Ning oo see ei ole selline terav ja otsekohene valu, vaid hoopis aeglaselt näriv ning aina kasvav. Siis vahepeal annab puhkepausi ja alustab oma tööd otsast peale.
Aga mitte midagi ei anna teha ka, vb tasub ainult pead vastu seina taguda.. noo ehk läheb paremaks. Kuid küsimus on ikkagi selles, et millest see kõik tuli...
Ning mulle juba öeldigi vastus, pinge, stress, kool! Ja ma tean, et mõni mees nüüd tahaks öelda, et ma mõtlen üle, aga seekord see kohe kindlasti ei ole nii. 4 kontrolltööd päevas, paralleelselt uurimistöö, muud ained õppida ja rohkem ei ütle ma midagi.
Mis asi see elu oligi?!