Olen ikka päris pikalt hoogu võtnud, et viimaks see blogi siin ära kustutada, aga iga kord leian jälle mingi ettekäände, nagu praegugi. See siin, see on ikkagi minu hullupõrsa blogi! Olugugi, et ma ei viitsi siia eriti midagi postitada, aga vahel on lihtsalt krüpteeritud teksti nii hea kirjutada.
Siiski-siiski, praegu teen hoopis vastupidist, jätan sümboolika ja kogu bs-i natukeseks kõrvale ja ütlen vahelduseks välja, mida ma siis mõtlen.
Mõtlen seda, et minu kallis Õnn on mu maha jätnud, päris korralikult kohe! Praktiliselt kõik läheb suhteliselt pekki ja mulle on jäänud ainult fiiling, et ma ei suuda üldse oma elu enam kontrollida, et mul pole üldse enam sõnaõigust. Üritan, pingutan ja proovin kasutada ükskõik millist kavalust, ikka suudab kõik korralikult metsa minna. Aga ma ei tee ju seda kõike enda nimel, ma ei pinguta ju ainult enda nimel... ma pingutan hoopis tähtsama aate nimel, kuid minu Õnne ei kõiguta isegi see. Mida paganat Ta saada siis tahab?!
Hm, avastus, suhteliselt varjatud pointiga tekstike tuli jälle. I guess ei suuda ma ikka kõike päris puhtalt/ausalt välja rääkida. Meeldiv!
Tegelikult võiks nüüd asjaolud paremuse poole liikuma hakata, sest ma ei taha, et herr Pohhuism mulle külla tuleks. Ta muidu nagu helistas mulle enne, et Ta on teel. See ei tõota head ei mulle ega nendele, kellega ma pidevalt kokku puutun :)
So, kallis Peedro (mu Õnn) palun tule koju, ma ei suuda ilma Sinuta elada! Palun tule ja kingi mulle mu optimism tagasi!