Enjoy the little things

Kes oleks osanud arvata, et vaarika Bacardi, hea seltskond ja.. tatatataaa... yatzy võib nii hea kooslus olla.
Selles suhtes, et viimased paar kuud on mul alati ülimalt fun olnud, aga see reedene pisike istumine oli midagi hoopis teistsugust. Nii-iii hea!

Ja siis tuli talv! Nagu kammooon! Teen hommikul silmad lahti ja väljas on reaalselt talv. Ja ikka veel on! Ära ka ei sula, va kurask...
Aga positiivne oli see lumememm, mis me pössadega valmis meisterdasime. Ülikõva mutike tuli ikka! Klass omaette.

Oeh, üldse nii hea on olla!
Ainuke negatiivne asi on see kuklas tiksuv igatsus. Tuleks ta nüüd ometigi ära Eestisse, siis oleks elu kohe tõeliselt ilus!

Minu isiklik õnnemull.

Avastasin, et ma elan Tartus ikka täielikult oma isiklikus õnnemullis. Ja tuleb tõdeda, et nii on pagana hea elada! Elu on ilus, inimesed on toredad ja head ning mul on alati natukenegi positiivset energiat olemas.
Siis tulen koju ja reaalsus lööb mulle konkreetselt rusikaga näkku ja toob mu maa peale tagasi! Nimelt meie tänava peal on nädalase vahega ära surnud KAKS inimest.
Kus on see loogika? Misasja? Is this real life? Ja nii jõuabki mulle lõpus kohale, et elu ei olegi nii ilus, kui ilusaks ma ta endale mõtlen. Ning täpselt samal hetkel saan aru kui habras ma tegelikult ikkagi olen. Mul on nii meeletult kahju nendest inimestest!
Nüüd siis olengi dilemma ees: kas minna tagasi oma õnnemulli ja elada rahulikult oma ilusat elu või siis hoopiski haarata kogu maailma raskus jälle oma õlgadele ja muutuda samasuguseks üliemotsionaalseks tüdrukuks, kes ma olin varem...