Well, jälle on see aeg aastas, kus kahest Eesti pörsakesest on saanud Soome nodzud. Ehk siis maasika(k)orjandus käib!
Siiani on mõtet valjult kuulutada ainult seda, et me elame tõelises villas ning oleme jõudnud järeldusele, et vanadus on ikkagi peale tulnud. Märkamatult, kusjuures. Ma mäletan, et eelmistel aastatel küll nii raske see korjamine ei olnud, lihastele just. Kordagi ei hakanud need valutama. Nüüd on aga selline tunne nagu oleks maratoni käinud jooksmas või midagi säärast. Not cool!
Tegelikult tahtsin rohkem rääkida sellest, kui tohutult teistmoodi suhtutakse siin sellesse, kui saadakse teada, et ma õpin õpetajaks. Nagu konkreetselt... palju sa kohtad Eestist sellisele infole reaktsiooni "Ooo, õpetaja!"?!. Siin on aga absoluutselt kõik soomlased, kes on küsinud mida ma õpin täpselt sellise reaktsiooniga lagedale tulnud. Harjumatu ja samas nii uskumatu. Eestis on ju tüüpiline, et vaadatakse sellise haletseva ja kaastundliku näoga otsa ja pomisetakse midagi tänuväärsest tööst. Aga eks ta nii olegi. Vähemalt Eestis küll. Siiski ise ma olen selle valiku teinud. Teadlikult veel. Eks ma ikka olen üks paras masohhist jah...
Olge mõnusad!