Tunnen natukene häbi praegu, sest olen selle paiga siin väga unarusse jätnud. Aga seda häbi on tõesti hästi natukene. Ei hakka isegi põhjendama, miks see nii on. Ju siis ei olnud vajadust.
Nüüd aga, tekkis tahtmine ja suur-suur vajadus siia kirjutada. Lihtsalt.
Amazement & Realization
See suvi, see vallatu suvi (mis nüüd juba lõppema hakkab) on olnud täiesti ja totaalselt erinev kõikidest suvedest, millest ma olen senimaani läbi kulgenud. Otsustasin rohkem aega panustada tegutsemisele, erinevatest võimalustest kinnihaaramisele, spontaansusele ja mugavustsoonist väljatulemisele.
Nii ma siis olen kohanud täiesti eepiliselt uskumatuid inimesi, olen töötanud kolme koha peal (tehniliselt korraga), olen õppinud ütlema "jah", võtnud omale elu motoks juurde "aga miks mitte" ja selle kõige juures olen suutnud ennast ja oma elu ikka hoopis teise nurga alt vaatama hakata.
Nimelt, võtame kõik need töökohad. Põhitöökohaks on mul ööklubi Maasikas, asendamas käin Sixtinas ja nüüd praegu just sellel samal hetkel leian ennast Mustvee lillepoest jälle asendamas. Sest miks mitte. Olen siis aru saanud, et tööinimese elu ei ole ikka tõepoolest üldse kerge, KUI sa pead tegema tööd, mis ei ole väga sinu teetassike. Näide: olen reede ja laupäeva öö Maasikas tööl, kus on muusika, möll, inimesed, suurepärane kollektiiv ja mega õhkkond, mul tuleb poole öö pealt selline energialaks, et ma tunnen, kuidas ma võiksin veel 24 tundi jutti ringi maurata. Siis aga, olen 8 tundi Sixtinas ja tunnen, kuidas õhtu lõpuks mu aju mandub, energia raugeb ja mott jookseb üldse kuhugi kaugele ära.
Sellest siis minu realization - mul on terve elu tegelikult vedanud! Mul on õnnestunud tegeleda asjadega, mis mulle actually meeldivad ning seetõttu ma suudangi pidevalt nii positiivne ja õnnelik olla. I think I can count it as a fact. Niisiis, mõni siin ootab täiega sügist, sest siis saan ennast totaalselt õigetele asjadele pühendada. Ma õpin eriala, mis mulle meeldib, ma käin trennis, mida ma jumaldan ning ma töötan kohas, kus ma tahan töötada. Super! Ma ei näe kohta, kus saaksin vinguda.
Olge terved, mu armsad!