Shame, Amazement & Realization

Tunnen natukene häbi praegu, sest olen selle paiga siin väga unarusse jätnud. Aga seda häbi on tõesti hästi natukene. Ei hakka isegi põhjendama, miks see nii on. Ju siis ei olnud vajadust.

Nüüd aga, tekkis tahtmine ja suur-suur vajadus siia kirjutada. Lihtsalt. 

Amazement & Realization

See suvi, see vallatu suvi (mis nüüd juba lõppema hakkab) on olnud täiesti ja totaalselt erinev kõikidest suvedest, millest ma olen senimaani läbi kulgenud. Otsustasin rohkem aega panustada tegutsemisele, erinevatest võimalustest kinnihaaramisele, spontaansusele ja mugavustsoonist väljatulemisele. 
Nii ma siis olen kohanud täiesti eepiliselt uskumatuid inimesi, olen töötanud kolme koha peal (tehniliselt korraga), olen õppinud ütlema "jah", võtnud omale elu motoks juurde "aga miks mitte" ja selle kõige juures olen suutnud ennast ja oma elu ikka hoopis teise nurga alt vaatama hakata. 
Nimelt, võtame kõik need töökohad. Põhitöökohaks on mul ööklubi Maasikas, asendamas käin Sixtinas ja nüüd praegu just sellel samal hetkel leian ennast Mustvee lillepoest jälle asendamas. Sest miks mitte. Olen siis aru saanud, et tööinimese elu ei ole ikka tõepoolest üldse kerge, KUI sa pead tegema tööd, mis ei ole väga sinu teetassike. Näide: olen reede ja laupäeva öö Maasikas tööl, kus on muusika, möll, inimesed, suurepärane kollektiiv ja mega õhkkond, mul tuleb poole öö pealt selline energialaks, et ma tunnen, kuidas ma võiksin veel 24 tundi jutti ringi maurata. Siis aga, olen 8 tundi Sixtinas ja tunnen, kuidas õhtu lõpuks mu aju mandub, energia raugeb ja mott jookseb üldse kuhugi kaugele ära. 

Sellest siis minu realization - mul on terve elu tegelikult vedanud! Mul on õnnestunud tegeleda asjadega, mis mulle actually meeldivad ning seetõttu ma suudangi pidevalt nii positiivne ja õnnelik olla. I think I can count it as a fact. Niisiis, mõni siin ootab täiega sügist, sest siis saan ennast totaalselt õigetele asjadele pühendada. Ma õpin eriala, mis mulle meeldib, ma käin trennis, mida ma jumaldan ning ma töötan kohas, kus ma tahan töötada. Super! Ma ei näe kohta, kus saaksin vinguda. 


Olge terved, mu armsad! 

Holy lumberjack balls, I did itttttt!!

Ja ma elasingi selle perioodi üle! Ma ei oska tegelikult midagi öelda, damn, ma ei elanud seda perioodi ainult üle, vaid ma domineerisin seda kõige täiega! Pole ammu sellist akadeemilist edu kogenud, tunne on suurepärane!

Kuid nii oligi, mu meetodid kandsid vilja, kaks nädalat iga päev korralikku õppetööd, erinevad ained segamini, ajule korralikult puhkust + lots and lots of eneseusku. And you can achieve whatever you want!
Lõpp läks küll natukene karmiks, sest läksin lolli peaga koju käima, kus tekkis rammestus ja ühe päeva lubasin omal vinguda ja kurta, et ma enam ei jõua ja ei taha ja ei saa, aga siis võtsin ennast kokku ikka. 

Seda mainin veel ka, et see sess mõjus mulle emotsionaalselt kuidagi väga värskendavalt ja värviliselt, kui selline asi üldse võimalik on. Oli täiesti normaalne, et hakkasin täiesti lampi mingeid väga tugevaid häid ja härdaid emotsioone tundma, või teine hetk jällegi oleks tahtnud karjuda ja ropendada. Ma ei tea, ma ise naersin, et ma õppisin ennast lolliks, aga tegelikult ei ole siin midagi imestada. Sa oled pidevalt iga päev pinge all (isegi kui sa seda ei taju, organism ikka saab aru) ning üks hetk kontroll lihtsalt lähebki minema. Teine hirmutav hetk oli see, kui kõik hakkas väga nalja tegema. Lihtsalt istud ja avastad ennast mingite eriti random asjade peale naermas. Kõva häälega. Üksi. 
Veel üks naljakas aspekt oli mu isu. Ainult sööks. Soolast ja veel soolast ja siis ohjeldamatult magusat. Väike paus ja jälle uue ringiga külmkapi juurde. Ja kui toit otsa sai, siis Sirka kanawrap oli ka hea variant. Hirmus! 

KUID, siis sai see õudus/toredus läbi ja nüüd kodus-kodus puhates avastan, et see võimendunud emotsionaalsus ei ole veel ära kadunud. Seda on meeletult raske seletada, aga täiesti pisikesed ja pealtnäha mõttetud asjad pakuvad tohutut rõõmu ja meelehead. Oeh, tunne on ikka üli hea! 

I've got weird ways...

Ja sess on jälle käes, halleluuja!
Tegelikult tahtsin rääkida sellest, kui veider õppija ma olen. Või noh, kui veidraks õppijaks ma siin nüüd vahepeal hakanud olen. Nimelt, mul on kahe nädala jooksul vaja hakkama saada kolme auditoorse eksamiga ja kahe kodueksamiga ning ühe annotatsiooniga. Kui eelmisel aastal oli nii, et said ilusti paar päeva ühe eksami jaoks aega võtta ja paar päeva teise jaoks, siis sellel aastal tuli see heaga ära unustada. Viimased kaks ja pool päeva olen õppinud kõiki asju segamini. Ning just, õppinud, mitte tuupinud või lihtsalt üritanud suurt materjali korraga hoomata. Progress, jaa, ma tean! :)
Aga kõik see näeb välja nii, et nt society õppimine käib sääraselt: võtan riigi kaupa kordamisküsimused ette, õpin need selgeks (jätkuvalt, ei tuubi), räägin oma sõnadega endale ümber ning kui see on tehtud, siis leian omale kohe mingi muu tegevuse juurde. Olgu selleks tegevuseks siis üks osa seriaali ära vaadata või tuimalt kätekõverdusi ja kõhulihaseid pumbata. Fakt on see, et terve selle tegevuse aja ma mõtlen nende õpitud küsimuste/vastuste peale ning oh seda imet, märkamatult saan nad nii selgeks, et ise ka ei usu.
Shakespear'i sonetiga tegin sarnast asja, aga seda kinnistasin sellega, et kordasin seda nii häälega kui mõttes samal ajal kui kuulasin klappidega muusikat. For some odd reason multitaskimine sobib mulle, kohe väga.

Eilse studymarathon'i ajal naersin vaikselt omaette, et kui tüütu võis Laurale mu ringisahmerdamine olla. Sest konkreetselt, ma ei püsi paigal. Ma pean pidevalt asukohta vahetama ja ma pean tegema muid asju kõrvale. + ma pean õppima vaheldumisi erinevaid aineid ja veel sahmerdama. Ning lisaks kõigile olen ma tohutult emotsionaalne (mis ei väljendu kaugeltki nutmises ega midagi sellist), kus tahaks kogu maailmale armastust ja austust avaldada ja kuidagigi väljendama seda, kui happy ma olen. Yeah, I know.. see viimane statement on eriti imelik, aga just nii ma ennast tunnen. Kas äkki peaks mu kuhugi institutsiooni ära saatma?!

Ühesõnaga, kui ma kogu selle kahenädalase perioodiga ennast sassi ei õpi, siis ma olen üks tubli tütarlaps.

Kas mina olen lolliks läinud, või mis toimub?!

Olen siin viimasel ajal täheldanud, et päris paljud mu tuttavad on koledasti vinguma hakanud. Ning mitte ainult noored, vaid, mis kõige hullem, suured täiskasvanud inimesed ka. Inimesed solvuvad, ei ole asjadega rahul ning siis võtavad ja vinguvad lakkamatult selle kõige pärast. Ja mina istun kõrval, hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et aga why not vingumise asemel tegutseda ja lahendusi otsida?! See ei ole ju  NII raske.
Jah, see on praegu kõik väga subjektiivselt öeldud, sest quite frankly ma jälestan lihtsalt teiste kallal vingumist ning arvan, et lahenduste otsimine/leidmine/pakkumine on oluliselt lihtsam ja produktiivsem. Kuid, kui sul on näiteks mingis asjas vastutav roll, siis ei ole sul seda luksust, et võtad ja nutad, sest keegi on sulle liiga teinud. Vaid hakkad otsima alternatiive ja lahendusi, sest sina v a s t u t a d selle eest, et asjad toimiksid. Nii lihtne see ongi!
Ning teine asi, kui rahulolematus teiste inimeste tegude suhtes suunatakse inimese isiksuse vastu. Mis annab sulle õiguse teise isiksust solvata/sõimata?! Kas seda saab enam arvamuse avaldamiseks nimetada?!
Ma ei suuuuda kuulata, kuidas inimesed, keda ma armastan ja kes on mulle väga kallid, suudavad olla nii pagana õelad! Ma.. mul ei ole sõnu. Ma olen nii meeletult kurb selle pärast!

Oeh, võib-olla olen ma tõesti ise lolliks läinud ja selline käitumine ongi tegelikult absoluutselt normaalne. Ma ei tea. Ma ei tahagi teada. Ma tahan arvata, et inimesed ON ilusad ja head ning isegi, kui nad teevad lolle asju, siis see ei tähenda kohe, et nad on värdjad või lollid vms. Kammoon, we all make bad decisions, and that's perfectly ok. Peaasi, et oleks kedagi, kes aitaks meil aru saada, et decision oli bad ja aitaks meil järgmine kord paremini hakkama saada...


Olge kallid ja ärge lollitage!
x

I can have it all!

Just watch me!

Finland was great, but...

... I am now totally addicted to coffee! Ja seda asjaolu ei tee põrmugi paremaks fakt, et Helbe näitas, kuidas kohvi isegi veel maitsvamaks teha (kaneel + vanillisuhkur). Ning see on kergelt hirmutav, sest hommikul ärgates on esimene mõte mu peas "KOHV!". Saan siis oma aurava jumaliku joogikese kätte, olen sekundiks õnnelik and the madness starts all over again. Ma reaalselt mõtlen päevad läbi kohvist ainult. Loomulikult ma hoian ennast tagasi ja luban endale (nüüd) max kolm kruusi päevas, aga vahetult peale Soomet oli see arv seal kuskil kuue peal. Vähemalt ma olin nii tark, et tegin hästi lahja kohvi, et süda ikka oma koha peale jääks ja välja ei hüppaks.
Overall, ma süüdistan selles Soome kultuuri, sest neil on need saatanlikud kohvipausid kogu aeg. Mina kui hästi tubli tüdruk, teen põllul tööd, olen asjalik ja nii kui kell kukub saan ma mõelda ainult kohvist. Mõte isegi ei leia põhjust küündida nende pirukate või saiakeste või pitsa poole, mida ka kindlasti pausi ajal pakutakse, sest heeeeiii... kohvi antakse ju! Võeh, and quite frankly I hate myself because of it, sest lasen sellisel pisikesel närusel vedelikul oma elu kontrollida! *rüüpab lonksu saatanlikku joogikest*

For once in my life i felt good about myself... aaand it's gone!

Damn the irony in my life! Need kes mind tunnevad, teavad, et ma olen enda suhtes ikka päris kriitiline. Nüüd Soomest tulles avastasin rõõmuga, et juuksed on nii ilusasti pikaks kasvanud ja peale värvimist pidin lausa tunnistama, et täitsa ilus on noh. Käisin ja lehvisin oma kiharatega ringi, endal hea meel ja hing rahul. Kuid siis tuli juuksurisse minna, sest tukk ei olnud enam väga tukk. Seal aga sain teada, et mu nii-ii ilusad juuksed on tegelikult otstest väga nirud ja katkised ja mida kõike veel ning need tuleks about kümne sentimeetri ulatuses maha lõigata. Well fuck! No kuna mulle meeldivad terved ja üldsegi mitte nirud juuksed, siis lasin nad maha lõigata... süda jooksis verd küll, aga mis parata.
Now, I know what you're thinking. Need on ju ainult juuksed ja mul on neid ju niigi palju ja esimese maailma probleemid (Laura!), but it's much more than that. See on kogu see vaev, mis ma nende pikkade juustega näinud olen, see on üks neist vähestest asjadest, mis on mulle actually enda juures meeldinud, isegi nende kasvatamine ja see, millised nad talvel elektriga on - õ u d u k a s, aga see kõik on seda vaeva väärt olnud! Ja siis ainult tsõks-tsõks (sest minu peas teevad käärid sellist häält) ja veerand suurest vaevast on olnud täiesti mõttetu. Lovely, just lovely!