Kogu elu olen pidanud kuulma umbes selliseid lauseid, et "Miks sa küll nii tegid? See ei ole ju ilus!", "No sa suudad ju paremini!", "Tee nii nagu on öeldud, mitte ära mõtle ise asju välja!", "Nojah, käib kah!" jnejne.
Suht hull on ikka, kui sa pead pidevalt selliseid asju taluma, kusjuures isegi kodus, nt täna.. värvisin laudu ja issi tuli jälle midagi seletama, et tee ikka nii jnejne, siis kui nägi, et ma näost ära läksin.. hakkas mingi jahuma, et no ta ju ei saa mind alati kiita, peab ikka õpetama ja laitma kaa. Aga nii on ju pidevalt.
Koolis ka, puhas näide on..x-tund: õpetaja nt küsib klassilt midagi ja ups no ma tean vastust, ütlen ära ja õpetaja pm teeb nägusi selle peale (ja mitte mingil juhul ei saa olla asi selles, et ma pidevalt vastan ja targutan.. never! Väga harva juhtub!) ning kui Edgar nt vastab siis on et tubli, tubli lallalaaa.. vaata et läheb teeb veel musi ja kalli ka. Okei, ei ole hullu, tüüpiline, olen täiesti harjunud juba. Siiski eriti räme on kunstikoolis, seal nagu ikka võiks natukenegi kiita, aga ei..mitte mingil juhul.. ühesõnaga "Käib kah!".
Päris mitu inimest on öelnud, et see teeb mind lihtsalt tugevamaks ja paneb rohkem pingutama, aga ma ei nõustu.. see ei pane pingutama, see mõjub tugevalt minu enesehinnangule ja mul ei ole kunagi sellist tunnet, et ma peaks ennast nüüd tõestama kellelegi, vb vahest ainult endale.
Koolis ei ole see isegi mingi probleem, seal on nii kerge ennast kõigest välja lülitada ja keskenduda ainult põhilisele, aga kodus on küll nõme.. mitte kunagi miski ei kõlba.. ok liialdatud .. aga siiiski!

Ja üldiselt, hakkasin eile mõtlema, et kes on see inimene, kellest mina olen eeskuju võtnud. Mõtlesin päris pikalt ja ma ei olegi välja mõelnud. Aga fakt on see, et kui ma oleks väga mõjutatav inimene, ehk kui ma oleks eeskuju võtnud väiksena oma sõbrannadest, siis nõme öelda, aga ma oleks praegu suht lits või jaa. Kuna no tõesti, kellega mina kunagi suhtlesin.. oppaaa.. ma ei taha sellest isegi rääkida, aga pildi annab vb ette see, et minu kunagine parim sõbranna jäi mingi 16 aastaselt rasedaks.. ja sellest ajast peale pole ma temaga päriselus sõnagi rääkinud.. ta lihtsalt tekitab tülgastust.
Hästi ammu oli küll väikestviisi iidoliks mul mu tädi, aga seda ka ainult välimuse osas.. ta on küll mulle kohutavalt kallis, aga tihti ei mõista ma teda üldse.
Emmesse ega ississe ma iseloomult ei ole absoluutselt. Niiet ühesõnaga minu järeldus on see, et ma lihtsalt olen selline imelik, täiesti omanäoline inimene.