Olin reedest esmaspäeva hommikuni vanaema juures. Jube mõnus oli! Mul oli seal 2 väga-väga head sõpra kaa, nende nimed on Peace & Quiet.
Vanaema juures on niiii heaa, ma saan ennast tõeliselt välja puhata ja usute või mitte, rääkisin ma vägagi minimaalselt. Lihtsalt seda ma tean juba ammusest ajast, et oma lobapidamatuse olen pärinud vanaemalt. Aga see on niii hea, vanaema räägib ja ma ainult noogutan ja ütlen "mhmh". Eriti kui ma nt mingit filmi vaatan vms ja vanaema räägib kõrval, siis ma vahest isegi ei pane tähele mis ta räägib ning siis kuskilt 5 minuti pärast jõuab jutt kohale ja siis on nagu "tegelt kaaa või" vms. Jaaa, ma tean, kõik arvate, et ma olen kohutaav lapselaps. Aga kõige parem koht ongi see, et vanaema saab aru, ta lihtsalt naerab selle peale kui ma teda ei kuula. Eile rääkisime siiski vanaemaga päris pikalt, järjest mingi 3 ja pool tundi vms. Rääkisime nt sellest, kelleks ma saada tahan jnejne ja siis ma mainisin talle, et ma ei tohi enam nii harivaid raamatuid nagu Monte-Cristo lugeda, sest vahepeal tuleb liiga tark tunne peale (tegelt kaa). Ja siis veel mainisin talle, et ma vahest ei kuula teda kui ma nt telekat vaatan ja siis ta rääkiski, et ta teab ja saab aru ning tal on lihtsalt hea meel, et ma tema juures olen. Siis tegime õhtuse teejoomise ja kobisime tudile.
Kas ma mainisin, et kui kohutavalt ma teda armastan? Enivei nii see on, niiiinniiiiii ARMASTAAAAAN! & ma tean, et ta armastab mind kaa, kõikidest kõige rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar