Hakkasin täna mõtlema (ime eks).. hakkasin mõtlema, et vb tõesti on inimestel õigus. Vb ma tõesti olen hullumeelne, et mul sellesse usku on.Ja siis mõtlesin ümber. See ei ole kerge, see ei peagi olema kerge.. aga ma siiski tunnen, et mul pole muretsemiseks põhjust, I mean isegi kui jälle kõik kordub.. well ma olen targem ja ma olen tugevam. Siiski I am happy, and I love my life. Ja mitte keegi.. ma kordan, MITTE KEEGI ei suuda mind jälle õnnetuks teha.
Aa, mõtlesin veel seda kaa, et peaks koolis ikka selle Punamütsikese näidendi välja pakkuma, sest ma olen avastanud, et ma suudan ikka päris korralikult näidelda ( Ärge nüüd ometi seda tõsiselt võtke, jumal küll.. inside joke ju).

Seize the day.

Mind hästi tsipa-tsipa häirivad inimesed, kes ei kuula mis neile räägitakse. Kes ajavad ikka oma joru edasi ja keda ei huvita üldse teiste seletused. Kas te siis tõesti aru ei saa, et te lihtsalt kujutate endale asju ette?
Väike nõuanne teile sellistele: Pole mõtet elada pidevas intriigide keerises. Ja elust kui seebiooperist pole kaa mõtet unistada. Fakknoh, seize the day.. elage, tundke sellest rõõmu, õppige elu armastama ja laske teistel, kes teie pideva terrori all kannatama peavad, elu nautida.
Aga mind siiski on alati huvitanud, et kas see pidev susserdamine ja teiste inimeste reputatsiooniga mängimine annab sellistele inimestele rahuldust.. aga einoh, pole hullu.. ega see mu uudishimu nüüd NII suur kaa ei ole :D

Muidu, te kõik olete nii toredad!
Ja seize the day, my dear friends.. seize the day.

it was inevitable, i'm sorry.

Keegi oleks nagu hapet mul kurgust alla valanud. It burns.
Ma ei saanud midagi muud teha, ma lihtsalt ei saanud! Ma arvatavasti jään seda igaveseks kahetsema, aga ma.. ma.. ohjah.
Aga see lihtsalt sõi mind seest.. MA PIDIIIN! Palun saage must aru, palun ärge mõistke mind hukka ja palun andestage mulle kunagi.

Sweet dream.

Every night I rush to my bed
With hopes that maybe I'll get a chance to see you
When I close my eyes
I'm going out of my head
Lost in a fairytale, can you hold my hands and be my guide?
Clouds filled with stars cover the skies
And I hope it rains, you're the perfect lullaby
What kinda dream is this?
You could be a sweet dream or a beautiful nightmare
Either way I don't wanna wake up from you

Beyonce has done it again (Y).
Kõik läheb alati nii täppi.

3 päeva järjest pea valutab, päev vahet ja valutab jälle paar päeva. Siis juba pikem vahe ja valutab juba nädal aega, veel vahet ja nädal ja aina tugevamini ja tugevamini. Ta arvab, et see on lihtsalt magamatusest või siis pingest või liigsest mõtlemisest, kuigi ta teab, et sellised asjad ei kimbuta teda. Siiski ta mängib oma kaardid nende variantide peale välja ja lihtsalt veenab ennast, et see nii on. Muid võimalusi ei saa ju olla..lihtsalt pole võimalik, ärge ajage naerma. Ta elab oma elu edasi, samamoodi nagu enne, sama segaselt. Ta käib sõpradega väljas, teeb kodus tööd, on oma vanematele hea laps jnejne..ühesõnaga on samasugune nagu varem, ainult pea valutab tavalisest rohkem. Ta on tugev tüdruk ja kannatab selle välja, kuid ühel hommikul on peavalu nii tugev, et tüdruk ei saa enam voodistki tõusta. Ta ei julge sellest vanematele rääkida, kuna ta teab mis nad ütlevad, ta teab, et tal kästakse ikkagi arsti juurde minna ja seda ta ei taha. Sest juba pikemat aega on kuskil see allasurutud mõte, et aga äkki tõesti on midagi tõsist. Siiski ei näita ta valu välja, tuigerdab kööki, võtab kaks tugevatoimelist Tempalgini sisse ja magab terve päeva ja öö maha.. keegi ei aima midagi.
On hommik, tüdruk teeb silmad lahti, pea ikka valutab..kuid siiski vähem, Tempalgin pole veel oma mõju kaotanud. Tüdruk ei saa korralikult hingata, imelik, hakkab juba voodist tõusma kui avastab, et terve padi on verd täis ja seda on ka tekil ja linal. Oi tore, hakkavad jälle need ninaverejooksud. Tõuseb siis üles, et ennast peeglist vaadata ja natukenegi korda teha, nii kui ta jalule saab, on ta kohe voodis uuesti pikali, sest pähe lööb äkitse terav valu. Kui see on möödas, tõuseb ta uuesti, aga nüüd juba rahulikult. Jõuab siis peegli ette, vaatepilt on kohutav..aga oota, mis toimub? nina on verine, näo peale on verd laiali hõõrutud, aga miks kõrvad verised on? MIS KURAT TOIMUB???.. Ta hakkab kõva häälega karjuma, lihtsalt karjub kuni vanemad ta juurde jooksevad.. nad ehmatavad ära, vaatepilt kohutab neid.
Vanemad viivad tütre kiiremas korras arsti juurde. Kõik need küsimused, kõik need testid.
Kell on 21.08 kui tüdruk koos oma vanematega palatisse kutsutakse. Arstitädi on üpris leebe ilmega, äkki ei olegi midagi hullu, äkki midagi lihtsat. Arstitädi viivitab oma jutuga, ta kirjutab midagi, tüduk hakkab juba nihelema, ta ei talu vaikust. Viimaks hakkab arstitädi rääkima. Ta seletab kõik uuringute funktsioonid uuesti üle.. ta ikka viivitab.. lõpuks ta ohkab ja asub korralikult asja kallale, ta seletab vanematele, et kui nende tütar paar kuud tagasi rattaga kukkus, tekkis põrutuse tagajärjel pisike ajuverejooks. Tol hetkel ei olnud see mitte midagi tõsist, oleks nad ainult arstile läinud, oleks see avastatud ja oleks kõik korda saanud.. kuna aga nad arstile ei läinud, oli see verejooks suurenenud.. ta hakkas aju kahjustama ja sellest tekkisidki peavalud ja verejooksud. Ja nüüd ei saagi enam midagi teha. Tüdrukul on veel elada jäänud kuskil nädal või paar ja ahjaa, arstitädil on "väga kahju". Tüdruk on terve selle aja täiesti vait olnud, pool juttu on olnud tema jaoks täiesti mõistusevastane. See ei saa olla võimalik, et ta on 16 ja sureb paari nädala pärast, see on ju absurdne! Ta tõuseb toolilt püsti, pead läbib jälle terav valu, aga seekord ta ei tee sellest välja.. ta on täiesti tuim. Ta kõnnib vaikselt kabinetist välja, ukse taga istuvad inimesed ei paku talle pinget. Ta kõnnib hästi rahulikul sammul haiglast välja. Ta kõnnib lihtsalt mööda linna, mööda järveäärt.. ta ei suuda uskuda, et varsti ei saa ta enam seda teha, et varsti teda lihtsalt enam ei eksisteeri. Siiski ta teab mida ta tahab enne minekut teha, ta on tegelikult need asjad juba ammu välja mõelnud. Ta tahab kõik oma unistused täita. Need ei ole mingid võimatud fantaasiad, need on lihtsalt väikesed asjad, mida ta on alati tahtnud proovida.. nt langevarjuhüpe, tattoo, reis Egiptusesse jne. Ta teab, et ta vanemad võimaldavad talle kõik need asjad. Ta vanemad armastavad teda kõikidest kõige rohkem ja rohkemat ta ei vaja, aga oot.. sõbrad..jaa tal on ju ka sõpru, kuidas ta küll neile ütleb, et varsti teda enam ei ole? Ta teab, ta ei ütlegi, ta üritab lihtsalt nendega veel võimalikult palju aega koos veeta. Need mõtted toovad talle naeratuse suule, ta on õnnelik!


Ei ole eriti loogiline jutt eks? Well, selline oli minu unenägu. Nii noh enamvähem. Natukene täiustasin.

Sigriti paastupäev.

Nii, kuna ma juba alustasin sellega, et proovin igasugu imelikke asju (nt 30 tundi järjest üleval olemist), siis otsustasin seda listi jätkata. Nimelt mõtlesin, et proovin ära paastupäeva.. noh kus ma terve päev joon ainult vett.
Algus oli päris roosiline, ilusti suutsin näljatunnet veega maha suruda ja polnud mingeid probleeme. Valisin just meelega sellise päeva kus me lähme vanaema juurde, kuna seal ei anta just tihti minu maitse järgi süüa. Nii, olime juba Alatskivil.. kui emme mingi mainib, et aga Jane võtame kaa peale, mul oli nagu noo dvi..mis ikka juhtuda võib. Aga oh seda rõõmu, Janel oli sünnipäev tulemas ja too ostis poest suht suure šokolaadikoogi. Ohhookei, mõtlesin, et ma suudan seda küll. Olime juba mingi paar tundi vanaema juures istunud kui Jane hakkas kooki lahti lõikama, mul oli nagu EEEEI. Nojah, kuidas see asi siis ikka lõppes.. Sigrit sõi suure tüki torti ja feilis.. aga see pole veel kõik. Nimelt vanaisa pakkus emmele hapukapsasuppi, vaatas siis korraks minu poole kaa, aga kuna ta teadis väga hästi, et mina sellist asja eii söö..noh siis ta mulle seda ei pakkunud. Emme siis sõi mu kõrval ja mul hakkas nagu suu täiega vett jooksma;D no ja siis ma sõin pool emme suppi ära ja küsisin ühe kausitäie juurde kaa(a).
Pärast mingi hiljem kui tädi Rita juurde läksime, siis seal sõin kaa igast kooke ja kala ja salatit jnejne ja iga kord ütlesin, et oi ei ma ei saa süüa, mul on paastupäev :D

To be continued...