3 päeva järjest pea valutab, päev vahet ja valutab jälle paar päeva. Siis juba pikem vahe ja valutab juba nädal aega, veel vahet ja nädal ja aina tugevamini ja tugevamini. Ta arvab, et see on lihtsalt magamatusest või siis pingest või liigsest mõtlemisest, kuigi ta teab, et sellised asjad ei kimbuta teda. Siiski ta mängib oma kaardid nende variantide peale välja ja lihtsalt veenab ennast, et see nii on. Muid võimalusi ei saa ju olla..lihtsalt pole võimalik, ärge ajage naerma. Ta elab oma elu edasi, samamoodi nagu enne, sama segaselt. Ta käib sõpradega väljas, teeb kodus tööd, on oma vanematele hea laps jnejne..ühesõnaga on samasugune nagu varem, ainult pea valutab tavalisest rohkem. Ta on tugev tüdruk ja kannatab selle välja, kuid ühel hommikul on peavalu nii tugev, et tüdruk ei saa enam voodistki tõusta. Ta ei julge sellest vanematele rääkida, kuna ta teab mis nad ütlevad, ta teab, et tal kästakse ikkagi arsti juurde minna ja seda ta ei taha. Sest juba pikemat aega on kuskil see allasurutud mõte, et aga äkki tõesti on midagi tõsist. Siiski ei näita ta valu välja, tuigerdab kööki, võtab kaks tugevatoimelist Tempalgini sisse ja magab terve päeva ja öö maha.. keegi ei aima midagi.
On hommik, tüdruk teeb silmad lahti, pea ikka valutab..kuid siiski vähem, Tempalgin pole veel oma mõju kaotanud. Tüdruk ei saa korralikult hingata, imelik, hakkab juba voodist tõusma kui avastab, et terve padi on verd täis ja seda on ka tekil ja linal. Oi tore, hakkavad jälle need ninaverejooksud. Tõuseb siis üles, et ennast peeglist vaadata ja natukenegi korda teha, nii kui ta jalule saab, on ta kohe voodis uuesti pikali, sest pähe lööb äkitse terav valu. Kui see on möödas, tõuseb ta uuesti, aga nüüd juba rahulikult. Jõuab siis peegli ette, vaatepilt on kohutav..aga oota, mis toimub? nina on verine, näo peale on verd laiali hõõrutud, aga miks kõrvad verised on? MIS KURAT TOIMUB???.. Ta hakkab kõva häälega karjuma, lihtsalt karjub kuni vanemad ta juurde jooksevad.. nad ehmatavad ära, vaatepilt kohutab neid.
Vanemad viivad tütre kiiremas korras arsti juurde. Kõik need küsimused, kõik need testid.
Kell on 21.08 kui tüdruk koos oma vanematega palatisse kutsutakse. Arstitädi on üpris leebe ilmega, äkki ei olegi midagi hullu, äkki midagi lihtsat. Arstitädi viivitab oma jutuga, ta kirjutab midagi, tüduk hakkab juba nihelema, ta ei talu vaikust. Viimaks hakkab arstitädi rääkima. Ta seletab kõik uuringute funktsioonid uuesti üle.. ta ikka viivitab.. lõpuks ta ohkab ja asub korralikult asja kallale, ta seletab vanematele, et kui nende tütar paar kuud tagasi rattaga kukkus, tekkis põrutuse tagajärjel pisike ajuverejooks. Tol hetkel ei olnud see mitte midagi tõsist, oleks nad ainult arstile läinud, oleks see avastatud ja oleks kõik korda saanud.. kuna aga nad arstile ei läinud, oli see verejooks suurenenud.. ta hakkas aju kahjustama ja sellest tekkisidki peavalud ja verejooksud. Ja nüüd ei saagi enam midagi teha. Tüdrukul on veel elada jäänud kuskil nädal või paar ja ahjaa, arstitädil on "väga kahju". Tüdruk on terve selle aja täiesti vait olnud, pool juttu on olnud tema jaoks täiesti mõistusevastane. See ei saa olla võimalik, et ta on 16 ja sureb paari nädala pärast, see on ju absurdne! Ta tõuseb toolilt püsti, pead läbib jälle terav valu, aga seekord ta ei tee sellest välja.. ta on täiesti tuim. Ta kõnnib vaikselt kabinetist välja, ukse taga istuvad inimesed ei paku talle pinget. Ta kõnnib hästi rahulikul sammul haiglast välja. Ta kõnnib lihtsalt mööda linna, mööda järveäärt.. ta ei suuda uskuda, et varsti ei saa ta enam seda teha, et varsti teda lihtsalt enam ei eksisteeri. Siiski ta teab mida ta tahab enne minekut teha, ta on tegelikult need asjad juba ammu välja mõelnud. Ta tahab kõik oma unistused täita. Need ei ole mingid võimatud fantaasiad, need on lihtsalt väikesed asjad, mida ta on alati tahtnud proovida.. nt langevarjuhüpe, tattoo, reis Egiptusesse jne. Ta teab, et ta vanemad võimaldavad talle kõik need asjad. Ta vanemad armastavad teda kõikidest kõige rohkem ja rohkemat ta ei vaja, aga oot.. sõbrad..jaa tal on ju ka sõpru, kuidas ta küll neile ütleb, et varsti teda enam ei ole? Ta teab, ta ei ütlegi, ta üritab lihtsalt nendega veel võimalikult palju aega koos veeta. Need mõtted toovad talle naeratuse suule, ta on õnnelik!


Ei ole eriti loogiline jutt eks? Well, selline oli minu unenägu. Nii noh enamvähem. Natukene täiustasin.