Miks küll on see nii, et meil on niii palju mille üle õnnelik olla, nii palju mille küljest kinni hoida, nii palju mille üle uhke olla.. aga meil siiski haigutab hinges see vastik tühjus.
Ma mõtlen, et hing on sees, tervis on korras, mõistus on korras.. sul on inimesed kellest sa hoolid ja kes sinust hoolivad, aga sa ikkagi vingud, et sinu elul ei ole mõtet, et sinust ei hooli keegi ning et sul on pidev tahtmine kõik sinnapaika jätta ja minema põgeneda.
Ma ei tea millest selline enesehaletsemine tuleb, vb on see suuremat sorti tähelepanuvajadus, aga fakt on see, et sellistest asjadest mõtlevad absoluutselt kõik inimesed kasvõi korra elus. Miks ei võiks kõik lihtsalt elu nautida ja rahul olla sellega mis neil olemas on? Okei, mhmh.. jälle see "maailmaparandamise" jutt.. aga kui ma hakkan mõtlema sellele, et ma ka ise olen neid ilgeid asju mõelnud, siis ajab see mind lihtsalt marru.
Siiski ma arvan, et mina ise olen enamvähem õige suhtumise võtnud ja ma usun, et sellepärast neid mõtteid enam ei olegi, et ma väärtustan elu palju rohkem ja no ütleme ausalt, kõik on kohe palju helgem. Mulle on meelde tulnud kõik mu unistused, kõik asjad mida ma elus saavutada tahan.. asjad mida ma olen tahtnud omandada. Oeh, kõik on nii ilus.. elu on nii ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar