Merry Xmas, indeed.

Suht super jõulud on! Põskkoopapõletik suutis mu täpselt õigel ajal maha murda. Ohjah, ma ei ole aastaid ennast nii nõrgana tundnud kui praegu. Iga väikseim liigutus on vaevaline ja iga suurema pingutuse peale tahab pilt taskusse minna. Aga need on need põletikud, kurnavad su organismi nii läbi, et ise ka ei usu.
Nendest peavaludest ja ninaverejooksudest ei hakka ma pikemalt üldse rääkimagi.

Nevertheless, ma loodan, et teil on oluliselt mõnusamad jõulud kui mul! Ja et jõuluvana teile palju head tervist tooks!
Hoidke ja armastage üksteist! 

Be whoever you want to be! Seriously!

Kui palju olete te kuulnud inimesi ohkimas, et nad kadestavad mõne teise inimese isikuomadusi ja tahaksid ise sellised olla, aga vot, nende karakter ei ole selline, nemad ei saa midagi teha. Mina ütleks selle peale, et sure you can!
Reaalselt kõik on võimalik! Kui inimene ikka tahab ennast muuta, siis ei pane universum sellele kätt ette, vaid ainuke takistus on see inimene ise. Kui sa ikka avastad, et sulle tegelikult ei istu see, et sa oled õel inimene, siis võta kätte ja muuda seda!
Töötades pidevalt mingi eesmärgi nimel on lõpuks ka tulemusi näha, trust me (I'm an engineer). Iga kord, kui avastad ennast jälle õelutsemas, aga ometigi fikseerid selle ära, et tegelikult sa ju ei taha selline olla, siis võib-olla järgmine kord juba registreerid enne ütlemist. Ning lõpuks jõuab see suhtumine alateadvusesse ja nätaki, ei tahagi inimestele enam nõmedalt öelda.
Ühesõnaga, ei ole olemas sellist asja nagu "ma ei saa"! Kes tahab, see saab! Lõpetage see ulgumine ja võtke ennast käsile. Of course you can't be perfect, but you can always be a better person! (or worse, if you choose that bs) 

Enjoy the little things

Kes oleks osanud arvata, et vaarika Bacardi, hea seltskond ja.. tatatataaa... yatzy võib nii hea kooslus olla.
Selles suhtes, et viimased paar kuud on mul alati ülimalt fun olnud, aga see reedene pisike istumine oli midagi hoopis teistsugust. Nii-iii hea!

Ja siis tuli talv! Nagu kammooon! Teen hommikul silmad lahti ja väljas on reaalselt talv. Ja ikka veel on! Ära ka ei sula, va kurask...
Aga positiivne oli see lumememm, mis me pössadega valmis meisterdasime. Ülikõva mutike tuli ikka! Klass omaette.

Oeh, üldse nii hea on olla!
Ainuke negatiivne asi on see kuklas tiksuv igatsus. Tuleks ta nüüd ometigi ära Eestisse, siis oleks elu kohe tõeliselt ilus!

Minu isiklik õnnemull.

Avastasin, et ma elan Tartus ikka täielikult oma isiklikus õnnemullis. Ja tuleb tõdeda, et nii on pagana hea elada! Elu on ilus, inimesed on toredad ja head ning mul on alati natukenegi positiivset energiat olemas.
Siis tulen koju ja reaalsus lööb mulle konkreetselt rusikaga näkku ja toob mu maa peale tagasi! Nimelt meie tänava peal on nädalase vahega ära surnud KAKS inimest.
Kus on see loogika? Misasja? Is this real life? Ja nii jõuabki mulle lõpus kohale, et elu ei olegi nii ilus, kui ilusaks ma ta endale mõtlen. Ning täpselt samal hetkel saan aru kui habras ma tegelikult ikkagi olen. Mul on nii meeletult kahju nendest inimestest!
Nüüd siis olengi dilemma ees: kas minna tagasi oma õnnemulli ja elada rahulikult oma ilusat elu või siis hoopiski haarata kogu maailma raskus jälle oma õlgadele ja muutuda samasuguseks üliemotsionaalseks tüdrukuks, kes ma olin varem...

You can get addicted to a certain kind of... happiness

Oohhohoooo! Ja esimesed nädalad selles suures ja hirmuavas Tartu Ülikoolis ongi seljatatud. Ja näet, ma olen veel elus! 
Tegelikult ei ole see asi nii hull. Jeps, vihkasin, kui mulle öeldi, et muretsemiseks pole põhjust, sest kõik läheb H Ä S T I. Agaa vot sulle, kõik läkski hästi. =)

Et siis Haridusteadus (humanitaarained). Hmm. Pagana super on! Tõsiselt kohe! Kursus on meil suurepärane, inimesed on toredad ja mulle (vägagi) sobiva huumoriga. Tuutorid on ka asjalikud ja muhedad. ÕIS ei olegi enam üks kole koht, kus kõik on segamini ja üldse nii hirmus. Ühesõnaga, ma tunnen, et ma olen täiesti õiges kohas. Olgugi et ma tegelikult ei kujuta ette ka, kas ma üldse tahan õpetajaks saada...

Ja mainiks veel seda, et Tartu on mu positiivsusele hästi mõjunud. Mul on niii hea olla, inimesed on toredad ja ilusad ja head, õppejõud on nii meeldivad ja üldse on kõik nii kena! Ja armas! Oooooo, see fiiiling võiks püsima jäääda. 


Päikest, mu lillekesed!

Afraid of emptiness.

Save me once again. Pagana hea lugu ikka. Sellised emotsioonid kutsub esile, et ise ka ei usu.
Ma ei tea miks (okei, tegelikult tean küll miks), aga selle lauluga tuleb kohe preili Raag meelde ja see, et ta jätab mu mitmeks kuuks üksi. Don't get me wrong, mul on siiralt hea meel, et ta selle hullu majandamise ette võttis ja viitsis/viitsib seda kõike ajada, aga... aga nii kurb on ju ikkagi. 

Happy endings.

Uskumatu, et esimesest septembrist ei peagi enam MG uksest sisse astuma. Nii-ii pagana veider on mõelda, et enam ei istugi päevast päeva samade tuttavate nägudega nende kollaste seinte vahel. Huh! Muidugi kõige kurvem on see, et enam ei ole neid vahvaid ja halenaljakaid vahetunde.
Hullumaja, kus sai ikka kildu ja kuidas ainult ühe aastaga nägid inimesi hoopis teise külje alt. Kuidas inimesed, kellest sa varem seda arvanudki poleks, suutsid lõpuks nii hinge pugeda. Ja nüüd on liigagi raske leppida sellega, et enam me ei saagi iga päev ninapidi koos istuda ja igasugu pärleid üllitada. :D
Kuid jah, ma mõistan, et me kõik läheme erinevatesse Eestimaa otsadesse ja et me ei pruugi enam niiviisi kõik viiekesi kokkugi saada, aga fakt on see, et kõik need mälestused jäävad alles ja isegi kui need peaks tuhmuma, on mul fotoalbumis hunnikuga kõiksugu ajuvabasid pilte, mis mälu värskendavad (haa!).
Siiski eeldatavasti oleme me ikka igati vinks-vonks tsikid ja suudame ennast vahel kõik kokku ka vedada, et ei peaks ainult vanade mälestuste peal elama. Tulevad veel koomilisemad situatsioonid, veel paremad naljad ja veel muhedamad koosviibimised!

Hea küll, olge siis mõnusad, mu kallid! Ja loodetavasti saadab teid ainult great success (või kasvõi close enough), aga kui nii ei lähe, siis alati aitab FFFFUUUU või Y U NO? või isegi Vitto Tuttinen ja Türi lillelaat. Ja kui ikka ei aita, siis meie fb vestlus on alati olemas, sealt ikka saab vajalikku tuge ja ajuvabasid lahendusi/ettepanekuid!

Btw, Jaanuska, ma ikka kardan su seda väikest kuradikest, kes nii maialt teiste varbaid näksid armastab. Kuid minu varbaid ta juba ei saa, no Sir! Ja et sa siis ikka helistad, kui Tartusse hakkad liikuma (tead küll, mis ma mõtlen noh)! :D :D

* selle postituse inspiratsiooniks olid mu kõige kallimad pössad Merili, Jane, Marili ja Annika.

inimesed on õelad!

Ja mul on nii kahju, et üks kõige toredamaid inimesi, keda ma tean, on selliste inimeste nn ohvriks langenud.
Kõik need spekulatsioonid ja kuulujutud... no okei, seljataga on lihtsam rääkida, võib-olla ei ole seda julgust, et küsida, aga ometigi rääkima ju peab. AGA kui hakatakse kõike seda pahna näkku viskama ja sõna otseses mõttes õelutsema, siis andke andeks, aga see ei ole enam normaalne.
Milleks? Milleks see kõik vajalik on? Kallid inimesed, palun-palun mõelge enne ikka läbi, kui suud lahti teete. Ma saan aru, et te kõik olete väga tähtsad ja kõik teie teod/arusaamad on ainuõiged, aga jätke head inimesed rahule!

severely suppressed feelings

I just wanna break this crownBut it's hard when I'm so run down
Got to bring myself back from the dead
Sometimes, I hate, the life, I madeEverything's wrong every timePushing on I can't escapeEverything that comes my wayIs haunting me taking its sweet time?
Holding on I'm lost in a hazeFighting life to the end of my days

(Copied from MetroLyrics.com)

A new mission to accomplish

Kõik! Asi on otsustatud! Sigrit hakkab ambitsiooni kasvatama! Jeps, te kuulsite/lugesite vägagi õigesti... kasvatama.
Lugu siis selline, et ma tohutult armastan saalihokit ja võistlustel käimist, aga kahjuks lähen alati trenni ja võistlustele suhtumisega „määh, tuleb, mis tuleb“. Ilmselgelt mingit korralikku tulemust nii ei tule ikka küll.
Eile Tähe meeste mängu vaadates tabaski mind revelation, et tulemuse saamiseks peab seda väga-väga kõvasti tahtma. Eneseusk ja enesekindlus ei tee samuti midagi halba + looomulikult peab kõvemini trenni tegema. Noh, sinnapoole ma siis nüüd püüdlengi.
Siiski selle kõige kõrval ei tohiks ma kindlasti unustada mängu nautimist. Sellest saab tegelikult suur challenge, sest isegi praeguse suhtumisega unustan ma vahel mõnuga mängida. Challenge, I say!
Ja siis kolmandaks eesmärgiks on oma snaiprifunktsioon tagasi saada. Mingitel imelikel põhjustel ei suuda ma üldse enam võistlustel (ja vahel isegi trennis) korralikke viskeid teha, and that’s just unacceptable.

Well, how am I doing so far?

Avastus...

Oh mind küll! Jätsin aasta alguses oma kõige tähtsama postituse tegemata ju. Mu raamatud!

Et siis, aastal 2011 lugesin ma kokku 51 raamatut (17 752 lehekülge). Ja 18 neist olid inglise keeles.

Great success igal juhul, sest aasta enne seda piirdusin 37 raamatuga.

Igasugune tahtmine pingutada on nüüd täiesti kadunud! Mis pagana mõttes ei anta isegi võimalust...

Eelmine kord ei olnud mul midagi, kõik oli isegi arusaadav, aga seekord läheb asi väga haigeks ära.

Uskumatu, kui vihaseks see kõik mind praegu ajab, aga hetkel ei suuda ma sinna küll midagi parata! Võib-olla on asi selles, et nüüd jõudis kohale, et tegelikult puudub inimestel igasugune usk minusse. No ma tänan väga!

Põhimõtteliselt ma siis järeldan sellest seda, et see neli aastat tööd on olnud mõttetu, niikuinii ma kuhugi omadega ei kõlba.