Hullumaja, kus sai ikka kildu ja kuidas ainult ühe aastaga nägid inimesi hoopis teise külje alt. Kuidas inimesed, kellest sa varem seda arvanudki poleks, suutsid lõpuks nii hinge pugeda. Ja nüüd on liigagi raske leppida sellega, et enam me ei saagi iga päev ninapidi koos istuda ja igasugu pärleid üllitada. :D
Kuid jah, ma mõistan, et me kõik läheme erinevatesse Eestimaa otsadesse ja et me ei pruugi enam niiviisi kõik viiekesi kokkugi saada, aga fakt on see, et kõik need mälestused jäävad alles ja isegi kui need peaks tuhmuma, on mul fotoalbumis hunnikuga kõiksugu ajuvabasid pilte, mis mälu värskendavad (haa!).
Siiski eeldatavasti oleme me ikka igati vinks-vonks tsikid ja suudame ennast vahel kõik kokku ka vedada, et ei peaks ainult vanade mälestuste peal elama. Tulevad veel koomilisemad situatsioonid, veel paremad naljad ja veel muhedamad koosviibimised!
Hea küll, olge siis mõnusad, mu kallid! Ja loodetavasti saadab teid ainult great success (või kasvõi close enough), aga kui nii ei lähe, siis alati aitab FFFFUUUU või Y U NO? või isegi Vitto Tuttinen ja Türi lillelaat. Ja kui ikka ei aita, siis meie fb vestlus on alati olemas, sealt ikka saab vajalikku tuge ja ajuvabasid lahendusi/ettepanekuid!
Btw, Jaanuska, ma ikka kardan su seda väikest kuradikest, kes nii maialt teiste varbaid näksid armastab. Kuid minu varbaid ta juba ei saa, no Sir! Ja et sa siis ikka helistad, kui Tartusse hakkad liikuma (tead küll, mis ma mõtlen noh)! :D :D
* selle postituse inspiratsiooniks olid mu kõige kallimad pössad Merili, Jane, Marili ja Annika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar