Damn the irony in my life! Need kes mind tunnevad, teavad, et ma olen enda suhtes ikka päris kriitiline. Nüüd Soomest tulles avastasin rõõmuga, et juuksed on nii ilusasti pikaks kasvanud ja peale värvimist pidin lausa tunnistama, et täitsa ilus on noh. Käisin ja lehvisin oma kiharatega ringi, endal hea meel ja hing rahul. Kuid siis tuli juuksurisse minna, sest tukk ei olnud enam väga tukk. Seal aga sain teada, et mu nii-ii ilusad juuksed on tegelikult otstest väga nirud ja katkised ja mida kõike veel ning need tuleks about kümne sentimeetri ulatuses maha lõigata. Well fuck! No kuna mulle meeldivad terved ja üldsegi mitte nirud juuksed, siis lasin nad maha lõigata... süda jooksis verd küll, aga mis parata.
Now, I know what you're thinking. Need on ju ainult juuksed ja mul on neid ju niigi palju ja esimese maailma probleemid (Laura!), but it's much more than that. See on kogu see vaev, mis ma nende pikkade juustega näinud olen, see on üks neist vähestest asjadest, mis on mulle actually enda juures meeldinud, isegi nende kasvatamine ja see, millised nad talvel elektriga on - õ u d u k a s, aga see kõik on seda vaeva väärt olnud! Ja siis ainult tsõks-tsõks (sest minu peas teevad käärid sellist häält) ja veerand suurest vaevast on olnud täiesti mõttetu. Lovely, just lovely!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar