Olen siin viimasel ajal täheldanud, et päris paljud mu tuttavad on koledasti vinguma hakanud. Ning mitte ainult noored, vaid, mis kõige hullem, suured täiskasvanud inimesed ka. Inimesed solvuvad, ei ole asjadega rahul ning siis võtavad ja vinguvad lakkamatult selle kõige pärast. Ja mina istun kõrval, hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et aga why not vingumise asemel tegutseda ja lahendusi otsida?! See ei ole ju NII raske.
Jah, see on praegu kõik väga subjektiivselt öeldud, sest quite frankly ma jälestan lihtsalt teiste kallal vingumist ning arvan, et lahenduste otsimine/leidmine/pakkumine on oluliselt lihtsam ja produktiivsem. Kuid, kui sul on näiteks mingis asjas vastutav roll, siis ei ole sul seda luksust, et võtad ja nutad, sest keegi on sulle liiga teinud. Vaid hakkad otsima alternatiive ja lahendusi, sest sina v a s t u t a d selle eest, et asjad toimiksid. Nii lihtne see ongi!
Ning teine asi, kui rahulolematus teiste inimeste tegude suhtes suunatakse inimese isiksuse vastu. Mis annab sulle õiguse teise isiksust solvata/sõimata?! Kas seda saab enam arvamuse avaldamiseks nimetada?!
Ma ei suuuuda kuulata, kuidas inimesed, keda ma armastan ja kes on mulle väga kallid, suudavad olla nii pagana õelad! Ma.. mul ei ole sõnu. Ma olen nii meeletult kurb selle pärast!
Oeh, võib-olla olen ma tõesti ise lolliks läinud ja selline käitumine ongi tegelikult absoluutselt normaalne. Ma ei tea. Ma ei tahagi teada. Ma tahan arvata, et inimesed ON ilusad ja head ning isegi, kui nad teevad lolle asju, siis see ei tähenda kohe, et nad on värdjad või lollid vms. Kammoon, we all make bad decisions, and that's perfectly ok. Peaasi, et oleks kedagi, kes aitaks meil aru saada, et decision oli bad ja aitaks meil järgmine kord paremini hakkama saada...
Olge kallid ja ärge lollitage!
x
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar