Holy lumberjack balls, I did itttttt!!

Ja ma elasingi selle perioodi üle! Ma ei oska tegelikult midagi öelda, damn, ma ei elanud seda perioodi ainult üle, vaid ma domineerisin seda kõige täiega! Pole ammu sellist akadeemilist edu kogenud, tunne on suurepärane!

Kuid nii oligi, mu meetodid kandsid vilja, kaks nädalat iga päev korralikku õppetööd, erinevad ained segamini, ajule korralikult puhkust + lots and lots of eneseusku. And you can achieve whatever you want!
Lõpp läks küll natukene karmiks, sest läksin lolli peaga koju käima, kus tekkis rammestus ja ühe päeva lubasin omal vinguda ja kurta, et ma enam ei jõua ja ei taha ja ei saa, aga siis võtsin ennast kokku ikka. 

Seda mainin veel ka, et see sess mõjus mulle emotsionaalselt kuidagi väga värskendavalt ja värviliselt, kui selline asi üldse võimalik on. Oli täiesti normaalne, et hakkasin täiesti lampi mingeid väga tugevaid häid ja härdaid emotsioone tundma, või teine hetk jällegi oleks tahtnud karjuda ja ropendada. Ma ei tea, ma ise naersin, et ma õppisin ennast lolliks, aga tegelikult ei ole siin midagi imestada. Sa oled pidevalt iga päev pinge all (isegi kui sa seda ei taju, organism ikka saab aru) ning üks hetk kontroll lihtsalt lähebki minema. Teine hirmutav hetk oli see, kui kõik hakkas väga nalja tegema. Lihtsalt istud ja avastad ennast mingite eriti random asjade peale naermas. Kõva häälega. Üksi. 
Veel üks naljakas aspekt oli mu isu. Ainult sööks. Soolast ja veel soolast ja siis ohjeldamatult magusat. Väike paus ja jälle uue ringiga külmkapi juurde. Ja kui toit otsa sai, siis Sirka kanawrap oli ka hea variant. Hirmus! 

KUID, siis sai see õudus/toredus läbi ja nüüd kodus-kodus puhates avastan, et see võimendunud emotsionaalsus ei ole veel ära kadunud. Seda on meeletult raske seletada, aga täiesti pisikesed ja pealtnäha mõttetud asjad pakuvad tohutut rõõmu ja meelehead. Oeh, tunne on ikka üli hea! 

I've got weird ways...

Ja sess on jälle käes, halleluuja!
Tegelikult tahtsin rääkida sellest, kui veider õppija ma olen. Või noh, kui veidraks õppijaks ma siin nüüd vahepeal hakanud olen. Nimelt, mul on kahe nädala jooksul vaja hakkama saada kolme auditoorse eksamiga ja kahe kodueksamiga ning ühe annotatsiooniga. Kui eelmisel aastal oli nii, et said ilusti paar päeva ühe eksami jaoks aega võtta ja paar päeva teise jaoks, siis sellel aastal tuli see heaga ära unustada. Viimased kaks ja pool päeva olen õppinud kõiki asju segamini. Ning just, õppinud, mitte tuupinud või lihtsalt üritanud suurt materjali korraga hoomata. Progress, jaa, ma tean! :)
Aga kõik see näeb välja nii, et nt society õppimine käib sääraselt: võtan riigi kaupa kordamisküsimused ette, õpin need selgeks (jätkuvalt, ei tuubi), räägin oma sõnadega endale ümber ning kui see on tehtud, siis leian omale kohe mingi muu tegevuse juurde. Olgu selleks tegevuseks siis üks osa seriaali ära vaadata või tuimalt kätekõverdusi ja kõhulihaseid pumbata. Fakt on see, et terve selle tegevuse aja ma mõtlen nende õpitud küsimuste/vastuste peale ning oh seda imet, märkamatult saan nad nii selgeks, et ise ka ei usu.
Shakespear'i sonetiga tegin sarnast asja, aga seda kinnistasin sellega, et kordasin seda nii häälega kui mõttes samal ajal kui kuulasin klappidega muusikat. For some odd reason multitaskimine sobib mulle, kohe väga.

Eilse studymarathon'i ajal naersin vaikselt omaette, et kui tüütu võis Laurale mu ringisahmerdamine olla. Sest konkreetselt, ma ei püsi paigal. Ma pean pidevalt asukohta vahetama ja ma pean tegema muid asju kõrvale. + ma pean õppima vaheldumisi erinevaid aineid ja veel sahmerdama. Ning lisaks kõigile olen ma tohutult emotsionaalne (mis ei väljendu kaugeltki nutmises ega midagi sellist), kus tahaks kogu maailmale armastust ja austust avaldada ja kuidagigi väljendama seda, kui happy ma olen. Yeah, I know.. see viimane statement on eriti imelik, aga just nii ma ennast tunnen. Kas äkki peaks mu kuhugi institutsiooni ära saatma?!

Ühesõnaga, kui ma kogu selle kahenädalase perioodiga ennast sassi ei õpi, siis ma olen üks tubli tütarlaps.