Ja ma elasingi selle perioodi üle! Ma ei oska tegelikult midagi öelda, damn, ma ei elanud seda perioodi ainult üle, vaid ma domineerisin seda kõige täiega! Pole ammu sellist akadeemilist edu kogenud, tunne on suurepärane!
Kuid nii oligi, mu meetodid kandsid vilja, kaks nädalat iga päev korralikku õppetööd, erinevad ained segamini, ajule korralikult puhkust + lots and lots of eneseusku. And you can achieve whatever you want!
Lõpp läks küll natukene karmiks, sest läksin lolli peaga koju käima, kus tekkis rammestus ja ühe päeva lubasin omal vinguda ja kurta, et ma enam ei jõua ja ei taha ja ei saa, aga siis võtsin ennast kokku ikka.
Seda mainin veel ka, et see sess mõjus mulle emotsionaalselt kuidagi väga värskendavalt ja värviliselt, kui selline asi üldse võimalik on. Oli täiesti normaalne, et hakkasin täiesti lampi mingeid väga tugevaid häid ja härdaid emotsioone tundma, või teine hetk jällegi oleks tahtnud karjuda ja ropendada. Ma ei tea, ma ise naersin, et ma õppisin ennast lolliks, aga tegelikult ei ole siin midagi imestada. Sa oled pidevalt iga päev pinge all (isegi kui sa seda ei taju, organism ikka saab aru) ning üks hetk kontroll lihtsalt lähebki minema. Teine hirmutav hetk oli see, kui kõik hakkas väga nalja tegema. Lihtsalt istud ja avastad ennast mingite eriti random asjade peale naermas. Kõva häälega. Üksi.
Veel üks naljakas aspekt oli mu isu. Ainult sööks. Soolast ja veel soolast ja siis ohjeldamatult magusat. Väike paus ja jälle uue ringiga külmkapi juurde. Ja kui toit otsa sai, siis Sirka kanawrap oli ka hea variant. Hirmus!
KUID, siis sai see õudus/toredus läbi ja nüüd kodus-kodus puhates avastan, et see võimendunud emotsionaalsus ei ole veel ära kadunud. Seda on meeletult raske seletada, aga täiesti pisikesed ja pealtnäha mõttetud asjad pakuvad tohutut rõõmu ja meelehead. Oeh, tunne on ikka üli hea!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar