Pm nõrganärvilistele ei soovita!
Nonii, nonii. Asjad lähevad ka aina hullemaks. Täna hommikul ärkasin suure kurguvalu peale. Päris mõnus! Tuigerdasin siis kööki ja oi, te oleksite tahtnud kõigi kolme nägusid näha (emme, issi ja Olesja). Nad olid nagu tõsiselt imestunud, emme käskis mul kohe istuda, valas mulle kuuma kohvi ja käskis juua. Okei, jõin siis oma kohvi, kõik kolm olid vait ja ainult vahtisid. No olgu, harjusid siis minuga ära ja rääkisid oma jutte edasi. Ma tundsin ennast tõsiselt sitasti ja siis hakkasin köhima, köhisin ja köhisin, mingi 2 minutit ma ainult köhisin. Emme sai vihaseks ja kupatas mu voodisse tagasi, no fine..olin siis nõus, niikuinii jõudu ei olnud ju. Tuppa minnes põikasin korra peegli ette. OI, ma soooovin, et ma ei oleks seda teinud, vaatepilt oli KOHUTAV. Nägu oli lubivalge, silmade ümber tumedad ringid, nina alt oli punane ja natuke katki, juuksed meeletult sassis, rätt kaela ümberoli kaa vildakas. Ahjaa, silmad olid nagu hiinlasel ka. Pm juba lausa pisar tuli silma. Kobisin siis ära voodisse, emme tuli minuga arutama seda kooli mineku ja võistluse värki. Jõudsime otsusele, et esmaspäeval jäävad mul mõlemad ära, lähen hoopis arstile. Ohjah! Pea hakkas selle kõige peale valutama, üldiselt tunnen, et nüüd on jõud otsas. Kas see trükkimine oli ikka hea mõte? No kurat küll.. peavalust silmad vajuvad kaa kinni, kõik, nüüd lähen ära voodisse ja ei tõuse sealt niipea. Põskkoopapõletik on minust võitu saanud.
Andke andeks, et ma kõiki alt vean!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar