Unenäod on vahest julmad, kuid samas mõnusad! / DEATH

Teen silmad lahti, kõik on suht hägune. Ma ei erista absoluutselt mitte mingeid piirjooni, kõik on lihtsalt üks suur hägune, tuhmunud värvide keeris. See ei ole normaaalne! Pilgutan silmi, ikka sama lugu.. okei, nüüd hakkan juba kartma. Ma tunnen, et keegi raputab mind, karjub mulle midagi, see hääl on vägagi summutatud, ma ei erista isegi mis soost selle hääle omanik on. Üritan vastu karjuda, aga hääl on vist kurgus kinni, ma ei tea, ma ei kuule küll seda. Wtf, kõik on niii imelik.. kuid siiski jõuan otsusele, et ma näen kindlasti und ja panen silmad kinni ja küll ma varsti üles ärkan. Panen silmad kinni, too kes mind enne raputas, raputab mind nüüd veel kõvemini, mõtlen et ou jäta järgi, ma tahan juba ärgata. Ja ta oleks nagu kuulnud mu mõtteid, raputamine jääb aina nõrgemaks, nüüd ei kuule ma vabsee midagi enam, mõtlen et lahee..kohekohe ärkan üles. Ja nüüd ei tunne ma enam midagi, ei kuule kaa midagi, on ainult pimedus.. see rõhub mu kõrvadele, mul on nõme olla. Peas keerlevad igasugused mõtted, ja jään pidama mõtte juures, et ega ma ometi surnud ei ole.. selle peale hakkan mõttes naerma, sest see pole võimalik! Oeh, üritan siis silmi lahti teha, aga nad on nii rasked, okei..loobun sellest mõttest. Ikka ainult pimedus. Ja ohhoo, mis nüüd ..näen valgust, mõtlen, et raudselt olen ärkamas, ma isegi näen sealt valgusest kedagi, aga, aga mida asja.. onu Raido? Ma ei saa mitte midagi aru, ma panen tähele, et ma kõnnin valguse suunas, käed ette sirutatud, mõtlen, et kuna ma püsti tõusin. Ma jõuan oma onu juurde, kallistan teda, ta naeratab.. meil mõlemal pisarad voolavad. Ja siis hakkab ta rääkima, ma pole ta häält nii ammu kuulnud, see lausa paitab mu kõrvu, hakkan hullemini nutma.. aga ta rahustab mind, pühin pisarad ja kuulan teda. Ta seletab mulle midagi, et ma pean tagasi minema ja et pole veel minu aeg ja et ma mõtleks teiste peale ka. Ma ei saa mitte midagi aru, hakkan naerma. Ta jääb täiesti tõsiseks ja seletab mulle uuesti, et ma pean tagasi minema, et ma olen surnud, aga ma saan veel tagasi minna. Ja siis oleks keegi nagu mind peaga vastu seina löönud, mulle jõuab kohale see õudne tõsiasi, et ma olengi surnud.. aga, aga see ei saa ju võimalik olla, millal ma surin, miks ma mitte kui midagi ei mäleta.. ja hakkan uuesti nutma.Ta rahustab mind, ta oskab alati nii hästi rahustada. Ta seletab mulle ära, et mis ma pean tegema.. et ma pean tagasi pimedusse minema ja uuesti magama jääma.. see tundub jällegi nii absurdne, aga ma noogutan. Kallistan teda kõvasti ja hakkan pimeduse poole kõndima, kuid jään seisma, pööran ennast ümber.. tahan talt küsida, et kas ta on mind alati valvanud ja jälginud.. kuid ma ei pea seda tegema.. ta noogutab naeratades ja ütleb : "Alati!". Naeratan siis minagi ja kaon pimedusse, viskan suvalisse kohta pikali ja jäängi magama.. mõtlen, et see kõik tundub kuidagi nii kerge. Ja järgmine hetk olen oma toas voodis, täiesti päriselt ärkvel.. ja midagi nagu polekski olnud. Naeratan selle kõige peale ja vajun uuesti sügavasse unne.