Disturbia.

Kas oled kunagi mõelnud, et kui sa oma tavalisest elust ja inimestest kellega sa pidevalt koos pead olema, järsku eemal pead olema.. siis see muudab sinu suhtumist neisse, et sa ei tunne enam inimesi korralikult ära.. et sa ei mõista neid enam nii nagu varem.. et sa ei saa enam neil "kahtlastel" silma peal hoida.. et sa ei tea üldse mitte kui midagi..mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Okei, minupuhul ongi see asi täpselt nii. See on nii haige, sest ma ei suuda enam eristada seda mida inimesed minust mõtlevad.. tavaliselt ma tunnetan selle ära.. saan käitumise järgi aru.. aga nüüd on täielik null.. ma ei saa mitte sittagi aru enam! Teeb suht paranoiliseks küll, no andke andeks! Aga eks ma üritan sellest ikka üle saada ja üldiselt hakkan juba harjuma selle mõttega kaa, et see veerand läks suht metsa. Kunstikooli õps saab küll suht õnnelikuks varsti.. ma hakkan homme juba 3. pilti tegema.. üritan kokku 4 teha.. äkki vabandab see kuidagi mu puudumised välja.

Reedel kui arst mu ametlikult terveks tunnistab (ta peab seda tegema, kuna ma teen ikka selliseid ravikuure nüüd, et lausa ohhohoo).. siis ma üritan ennast õhtul kooli vedada. Ma arvan, et see ei ole tervisele kuigi hea idee, aga ma tõsiselt vajan seda. Ma vajan seltskonda!! Mu ema on mu juttudest ja naljadest juba surmani tüdinenud (on see sõna ikka nii? Kurat kirjutada kaa ei oska enam absoluutselt). Katrin käis täna külas, rääkisime natukene juttu.. oeh see oli hea(Y)..just seda ma vajasingi:)

Peace!