Mulle ei meeldi haige olla! Sest siis jõuab reaalsus kohale.
Väga raske on võidelda haigusega, kui sa oled täiesti üksi. Üpris rõhuv tunne tuleb peale. Seda kõike on nagu jällegi liiga palju. Aga samas mida teha, sa ei saa ju öelda, et see teeb valesti ja too teeb valesti, sa lihtsalt ei saa, pole sinu asi öelda. Naerma ajab, aga hästi natukene.
Eelmisel nädalal sain päris palju üllatusi, mõned olid head, aga enamus olid üpris karmid. Nüüd tulebki jälle mängu see karm reaalsus, millele ei taha keegi silma vaadata. Aga äkki on siiski selline võimalus, et ma lihtsalt ei mõtle ja kõik saab korda... hm, hilja juba, nüüd on liiga palju olnud vaba aega ja on saanud päris palju mõelda. Janoh, hetkel ei ole mu vaated eriti roosilised. Ma arvan, et ma pean lihtsalt otsustama, et millele on kasulikum keskenduda ja panustada. Elame.. ja muidugi näeme. Vähemalt kena on see, et positiivsus hakkab jälle tagasi tulema. Äkki see teeb pilti pisut selgemaks ja hajutab need tumedad pilved, loodame..õigemini loodan.

Mõtted.

Mida mina teen ilma muusikata? Te ei arva elus ära, ma hakkan mõtlema. Natuke naljakas, aga nii on. Näiteks täna kunstikoolis, unustasin oma emmpeekolme koju ja pidin kuulama kuidas ühed väikesed õed pläkutavad üksteisega. Alguses häirisid nad mind väga, aga siis ma hakkasin neid kuulama ja nende käitumist tähele panema.. ma ei oskagi seletada, ma nagu ei vaadanud neid, aga ma teadsin täpselt mida ja kuidas nad teevad.. näoilmeid ja kõike. Ning siis hakkasingi mõtlema, et õed jaa, aga niiii erinevad.. nagu täiesti. Vanem õde näiteks respekteerib endast vanemaid palju rohkem kui noorem õde. Noorem on suht ärahellitatud, vanem aga tahab ise saavutada ja areneda jne. Üpris huvitav on selliseid asju jälgida. Aga samas ma sain oma töö ilusti ära lõpetada ja mingeid probleeme ei tekkinud.
Samas muusikast veel niipalju, et üleeile tahtsin jälle kurja muusikat kuulata, siis pakkus ainult see pinget.

Ja seda kaa veel, et peaks osade sõprade käest vabandust paluma, sest olen nad unarusse jätnud. Ei olegi enam see, et jätan ennast unarusse, nüüd jätan nii ennast kui teisi. Kool võtab kogu energia ja seda tagasi saada on suht raske, aga kohekohe tuleb õnneks nv ja siis saaab MAGADAAAAA. Niiet sorry kullakesed, I'll soon catch up.

Tegelikult peab tunnistama, et blogi on üks hea asi. Päris tõsiselt kohe! Ja olgugi, et seda loevad tõesti vääga erinevad inimesed, inimesed kellel pole minu mõttemaailmast tuhkagi aimu, inimesed kes loevad seda ainult sellepärast, et midagi nn "ridade vahelt" kätte saada.. saan ma siia ikkagi KÕIK oma mõtted kirja panna. Mõnus.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et mul toimub praegu taandareng. Ausalt! Mind ajab kõik nii kohutavalt naerma, et endal hakkab juba imelik. Ja kui tahad naeru tagasi hoida, siis hakkad veelrohkem itsitama.. ikka ihhihii ja ahhahahaa;D
Okok, mul ei ole jätkuvalt midagi tarka öelda..