Mulle ei meeldi haige olla! Sest siis jõuab reaalsus kohale.
Väga raske on võidelda haigusega, kui sa oled täiesti üksi. Üpris rõhuv tunne tuleb peale. Seda kõike on nagu jällegi liiga palju. Aga samas mida teha, sa ei saa ju öelda, et see teeb valesti ja too teeb valesti, sa lihtsalt ei saa, pole sinu asi öelda. Naerma ajab, aga hästi natukene.
Eelmisel nädalal sain päris palju üllatusi, mõned olid head, aga enamus olid üpris karmid. Nüüd tulebki jälle mängu see karm reaalsus, millele ei taha keegi silma vaadata. Aga äkki on siiski selline võimalus, et ma lihtsalt ei mõtle ja kõik saab korda... hm, hilja juba, nüüd on liiga palju olnud vaba aega ja on saanud päris palju mõelda. Janoh, hetkel ei ole mu vaated eriti roosilised. Ma arvan, et ma pean lihtsalt otsustama, et millele on kasulikum keskenduda ja panustada. Elame.. ja muidugi näeme. Vähemalt kena on see, et positiivsus hakkab jälle tagasi tulema. Äkki see teeb pilti pisut selgemaks ja hajutab need tumedad pilved, loodame..õigemini loodan.