Truth time!

Ma sain vist alles täna aru, miks ma ei oska komplimente vastu võtta ja miks need üldse nii veidrad tunduvad. Suuresti võib olla põhjuseks see, et ma olen terve oma elu otsinud tunnustust just nendest kohtadest, kus mul seda oodata ei ole. Hoopis teistel põhjustel, miks ma neid tavaliselt saan.
I guess mul on tekkinud kerge tõrge selle vastu, kuidas basically kõik komplimendid tulevad ainult välimuse pihta. Ning kuidas enamik neid komplimente tuleb veel stiilis „Sina oled ju nii ilus, sul pole selle ja sellega probleemi“. Võeh, mul on praegu lausa ebamugav seda lauset välja öelda, olgugi et need ei ole minu enda mõtted.
Või üldse, kuidas ikkagi esimese asjana vaadatakse inimese välimust ja siis ainult sellele keskendutaksegi. Paljud ikka hakkavad esimese asjana otsima isikupära või siis sisemist ilu, inimese karakteri omapära? No olgem ausad, enamik inimestest, kellega me elu jooksul tuttavaks saame, seda kohe kindlasti ei tee. Kahju, iseenesest!
No ja siis ongi nii, et ma saan komplimendi, ma võin äärmisel juhul tol hetkel isegi viisakusest tänada, aga ma ei vaevu enam isegi mõtlema, et kas see on siiras või niisama suusoojaks öeldud. Ning üldse mul tekib sisemiselt kohe tõrge. Konkreetselt tõrge!
Ning kõik see, kuidas ma ootan tunnustust hoopis teistest valdkondadest ja kuidas ma sealt ei saa, on teinud mu ääretult ebakindlaks. Aga ma olen sellega leppinud. Ja ma sulgun kõigest sellest karmist reaalsusest ära oma õnnemulli, kus kõik on imeline, kõik on võimalik ja kõik on teostatav. Kus keegi ei saa toonitada seda, et deam girl, u so pretty, what you need brains for.