Olen ikka päris pikalt hoogu võtnud, et viimaks see blogi siin ära kustutada, aga iga kord leian jälle mingi ettekäände, nagu praegugi. See siin, see on ikkagi minu hullupõrsa blogi! Olugugi, et ma ei viitsi siia eriti midagi postitada, aga vahel on lihtsalt krüpteeritud teksti nii hea kirjutada.
Siiski-siiski, praegu teen hoopis vastupidist, jätan sümboolika ja kogu bs-i natukeseks kõrvale ja ütlen vahelduseks välja, mida ma siis mõtlen.
Mõtlen seda, et minu kallis Õnn on mu maha jätnud, päris korralikult kohe! Praktiliselt kõik läheb suhteliselt pekki ja mulle on jäänud ainult fiiling, et ma ei suuda üldse oma elu enam kontrollida, et mul pole üldse enam sõnaõigust. Üritan, pingutan ja proovin kasutada ükskõik millist kavalust, ikka suudab kõik korralikult metsa minna. Aga ma ei tee ju seda kõike enda nimel, ma ei pinguta ju ainult enda nimel... ma pingutan hoopis tähtsama aate nimel, kuid minu Õnne ei kõiguta isegi see. Mida paganat Ta saada siis tahab?!
Hm, avastus, suhteliselt varjatud pointiga tekstike tuli jälle. I guess ei suuda ma ikka kõike päris puhtalt/ausalt välja rääkida. Meeldiv!
Tegelikult võiks nüüd asjaolud paremuse poole liikuma hakata, sest ma ei taha, et herr Pohhuism mulle külla tuleks. Ta muidu nagu helistas mulle enne, et Ta on teel. See ei tõota head ei mulle ega nendele, kellega ma pidevalt kokku puutun :)
So, kallis Peedro (mu Õnn) palun tule koju, ma ei suuda ilma Sinuta elada! Palun tule ja kingi mulle mu optimism tagasi!

Eemz... mu motivatsioon ja inspiratsioon plaanivad prison break'i teha.
Help me please!

Suhe saiaga

Jah! Just nii ongi! Minul on suhe Fazer'i saiaga!
Kui suvel Soomest koju tulin, ütlesin emmele, et olen vist viimaks saiast täiesti üle saanud, et olen nüüd tulihingeline leivasööja, aga sealsamas sõnusin ma kõik selle kuramuse väitega ära. Hakkas siis see meeletu saia-armastus peale. Pagan, praegugi söön saia, pasteediga... no rohkem söön ikka saia kui seda pasteeti. Õudne! Pole ime, et riided enam selga ei lähe ja mida kõike veel. Masendav! Aga samas niiiiiii maitsev, sai... värske ja ülipehme sai on ebaausalt H E A.

inevitability

Inimesed, palun pange oma impulsiivsus, arvustused ja alusetud süüdistused natukeseks kuhugi kappi kinni. Tõeliselt raske on midagi korralikult ära korraldada, kui kõik muudkui sõimavad ja süüdistavad üksteist. On ilmselge, et 19 inimest ei saagi korralikult koos kõike ära korraldada, ikka on neid, kes korraldavad ja neid, kes libisevad sujuvalt üle. Paratamatus! Ei maksa oma veresooni sellest kohe lõhkema panna.

emotions, emotions, emotions.

Sigrit nutab, kui kellelgi läheb halvasti.
Sigrit nutab uhkusest, kui kellelgi läheb hästi.
Sigrit nutab filmide, raamatute ja muusika peale.
Nii palju on olukordi, inimesi ja asju, mis puudutavad. Kunst, oma kõige üldisemas vormis, suudab nii hinge pugeda, et vahel lihtsalt ei ole enesekontrollist juttugi. Ma ei kujuta ette, mida see minu, kui inimese kohta ütleb, eks igaüks otsustab ise. Aga seda ma tean, et emotsionaalsus ei ole üldsegi mitte paha, vähemalt mina ei suudaks küll tuimana elada.

Ja minu lihavaba nädal ongi peal :)

Ammu olen tahtnud teha postituse, mis heidaks pisut kriitilist valgust Eesti teenindavale sektorile. Hea küll, tegelikult ma nii nõmedaks päris ei lähe, siiski meie bussijuhte kiruks küll taga, aga ainult natukene.
Tavaliselt nagu ei viitsigi neile sellist tähelepanu pöörata, ammu on juba harjumuseks saanud neid lihtsalt ignoreerida, käega lüüa ja eeldada, et nii see peabki olema. Samas, olla kuu aega Eestist eemal, (siinkohal pean silmas Soomet) paneb paratamatult asju teises valguses nägema. Üle lombi on täiesti loogiline, et bussijuht näitab reisija vastu üles viisakust ja üpriski elementaarne on kohvriga reisijat abistada. Siin aga rakenda ise jõudu ja kui küllalt kiiresti ei tee, siis saad veel sõimata ka, rääkimata reisijaga suhtlemisest, mis on pea alati igasuguste viisakusreeglite vastane. Õudne! Absoluutselt alati on hirm enne bussisõitu, et mille pärast jälle kuskil peapesu saad.
Muidugi on ka erandeid, on ka VÄGA toredaid bussijuhte, kellest teisedki ametikaaslased eeskuju võiksid võtta. Aga noh, seda on muidugi liiga palju tahetud...

Halo

Viimaks siis jõudis kohale! Selline kogus armastust on päris hirmuäratav!
No mis ma oskan öelda... kuradi mõnus on olla ümbritsetud inimestest, kes tunnevad selfless armastust. Mul on tõepoolest vedanud!
Ainult andke mulle andeks, et ma seda kõike alles nüüd sellises valguses näen :)

Kas teil siin kummitab? Ei, meil tõmbavad vetsud!

Oi laari-laari-lallallaa, istun põllal ja mõtlen meeleheitlikult Janise viskist. Ei, ei ole suvega joodikuks hakanud, lihtsalt kuradi külm oli ja läbivettinud riided ei aidanud põrmugi kaasa. Hõrh-hõrh! Aga endalegi üllatuseks lõppes kõik hästi, haigeks ma igatahes ei jäänud, great success!
Tegelikult tahtsin ära mainida, et see suvi olen ma kohanud lihtsalt liiga suurepärase huumoriga toredaid inimesi, et ise ka ei usu. Tõesti, seda kõike tõmbas pisut tagasi üks Eesti kõige suuremaid blondiine, aga pole ka hullu!
Siis veel soovitan soojalt minuga võimalikult vähe aega koos veeta, sest praktika on näidanud, et mu kasutatav släng, väljendid ning isegi roppused hakkavad imelihtsalt külge. Mi scusi! (a)
Jeebus küll! Harry Potteri nägin nüüd viimaks ka ära, sellest ma küll pikemalt rääkima ei hakka, aga ütleme nii, et film polnud veel poole pealgi, kui mina Hellelt taskurätikut küsisin ja suhteliselt häälekalt nutta tihkusin. Ning muidugi kõige tipuks kõndisin kinost suht pandana välja.
Ja siis veel pidin seda ka mainima, et True Blood'i 4. hooaeg on epic! Alexander Skarsgard ruulib!

TeemeÄra2011Alastaro

Baltimaade ilusaim mees (enda arvates), viljapõllul varitsevad tailased, "Et ma lõin teda, no nii paar korda ja no nii noh kõvasti", "Millest see raamat sul siis ikka räägib?", Sal Saller, "Sigrit valvab mul seda pudelit noh, tema käest peab luba küsima!", Laura Kraak, "No ma ei saa siit toast välja minna, see on ikka uskumatu, et tüdrukud on majas!".

Maasikapõllal tuli üks päev siuke kena idee, et kui inimene kukub (eriti maasikaid täis ämbritega), siis tavaline nähtus on mingi karjatus "aaaääääoooooo" või ka mõned kobedamad roppused, kui nina on juba korralikult maad kündnud ja maasikad vedelevad neljas ilmakaares, AGA miks mitte karjumise ja ropendamise asemel joodeldada... No mõelge selle peale! Ilus õhulend meeldiva joodeldusega;D

Ei Soomes on übervahva! Stay tuned for our adventures and epic crazyness!

Come along, let's seize this day

Ma elan Mustvees, pm täiesti järve ääres (jou!) ja ma jõudsin alles üleeile esimest korda ujuma. Jap, on küll natukene piinlik! Aga mul on ju vabandus põhimõtteliselt olemas, et mul kurk oli põletikuline jaaniiedasii (ega väga vist välja ei vabanda).
Eile siis õnnestus mul üle pika aja kalal käia, onuga. Päris mõnus oli! Ainult kõik lõppes sellega, et onu sai mul õhtuks päikesepiste (ai!).
Okei, hea küll, ma suht ei viitsi pikalt jahuda, let's wrap it up! Lähen siis kolmapäeval ära Soome, pikemaks ajaks vist suht, niiet kõik kes mul nägemata jäid, well, shit happens, eks kunagi ikka näeme... või ei.
Olge siis mõnusad!

Viimase kolme päeva jooksul olen ma oma jalakestele nii tuld andnud, et ise ka ei usu. Alles täna said nad ilusasti puhata ja ehk enam ei värise nii hullult all;D
Agaa okei, võtaks siis paar päeva lühidalt kokku:

• 3h ja 3h bussiga loksuda on jube! Eriti kui unustad oma Bob'i koju ja üritad siis raamatut lugeda, kuigi sa tead, et sul läheb süda pahaks. Aga no vähemalt seltskond oli hea, selle üle ma nüüd küll ei kurda!


• Kilomeetreid kõndida ja siis hüpata ja karata nagu segane ning veeel kõndida, on minusuguse jaoks lihtsalt hullumeelsus! Siis muidugi järgmisel päeval peab veel kontsadesse hüppama ja üritama püsti jääda...


• 30 Seconds to Mars e. Marsimehikesed OLI EPIIIIIC! Võimas, võimas, võimas! "Thiiiis iiiiis WAAAR!" mulle meeeeldis jaaaaaa!!! :D


• Oma Põrsakesegaaaa sain jälle tsillidaaaa, jaaaaa!!! Mina olema nii-nii häppi! Mainisin, et see tüdruk totaalselt ruulib?;D


• Avinurmesse ma ju ei jõudnud, õnneks tulid ühed põhilisemad inimesed ise mu juurde, ihihiii.. I approve!


• No ja siis olid Mustvees jaanid (Indrek Tallinnast;D).


• Eilse õhtu jooksul jõudsin juba peaaegu tudile minna, kui üks ikka avastas, et ei võiks ju ikka jalutama minna;S ("ouu, ära kraavi kõnni!")


• Öösel köögi põranda peal istuda ja kassiga küüslauguleiba süüa on igati normaalne!


• Ja siis kõigest sellest kolmepäevasesthullusest123 endale räme kurguvalu saada, no see on igati minulik.

Btw Kiku, sind oli niiii kuradi hea näha!!
Ja Merka, ma olen sulle ikka kirjeldamatult tänulik, ma ei kujuta ette mida ma ilma sinuta teinud oleks! SUUR AITÄH!

Alates 7. klassist (ma eeldan) on üks teatud õpetaja meie klassi kostitanud ikka selliste sõnadega, et me lollid kui lauajalad ja ei saa millegagi hakkama jne. No nüüd ma võin kohe kindla südamega öelda, et sellel teatud õpetajal ei ole kohe kindlasti õigus. Kammooon! Tulemused räägivad enda eest ju :)
Huhh, nii hea on olla... võidurõõm noh!

No viimaks sai siis see nõme ootamine läbi, tulemus on teada, eesmärk on korralikult täidetud ja OHOOI KUI ÕNNELIK MA OLEN, jaa!
Lõpuks hakkasin juba õudusunenägusid nägema ja mida kõike veel, päris kahtlaseks tõmbus...
Nüüd vähemalt saab kõige rahulikuma südamega hakata suve nautima, jeii :D

• Koristad, koristad, pesed, nühid, poleerid ja lõpuks saad ikka sõimata, et miks ei läinud laudu värvima vms.


• Liiga palju informatsiooni ei tee mulle head!


• Kas ma olen ainuke, kellele jäävad mõistmatuks inimesed, kes räägivad ühte, aga totaalselt teevad teist? No nagu totaalselt bitch'ivad teatud inimesi taga, aga järgmine hetk on juba bestikad. Või siis räägivad, kuidas nad teavad küll kes nende tõelised sõbrad on, aga ikka litutavad nende teistega ringi vms. Noh teate küll!


• Kui mul ninast verd praegu jookseb, kas ma olen siis tomat?


• Harry Potterit inglise keeles lugeda on hella veider, ausalt!


• Kas te teadsite, et Mustvees on Tsernobõli mutid, kes uuristavad linna alla käike ja jätavad endast järgi hiiglaslikud mullahunnikud (või vahest isegi liiva või kruusa)?


• Kes oleks osanud arvata, et kui osadelt hammastelt pealmine kiht maha viilida, siis järgi jääb jubedates valudes, näljane ja tige inimvare...


• Will & Grace'iga hommikuid alustada on nii põnev! Mulle meeldib!


• Iga hommik on mul äratuskellaks kräunuv kiisumiisu, kes tahab meeleheitlikult õue minna (ise on toakass).


• Ma tahan oma Marsimehikesi näha jubaaaa!!


• Mu vanemad lubasid mu hullumajja panna!

and the world makes sense again.

Sest ma saan nutta jälle! Oh seda õndsust!
Kuid vaevlesin ma selle käes, et seda pisaratega kaasnevat kergendustunnet ei tule, aga nüüd... aga nüüüüd! Ning vaja ei läinudki mingit epic breakdown'i või kaelasadavat bs'i, piisas ainult vampiiridest ja oi-oi millisest traagikast. Mhmh, vampiiripäevikute teise hooaja lõpp oli J U B E! Aga hei, mina sain oma pisarad tagasi ja olen mega häppi!

Mind kohe väga huvitab, mis saatusel mu jaoks VEEL pakkuda on! Aga kui eesmärk on mind nutma saada, siis ta peab veel KÕVASTI pingutama...

and another one bites the dust...

Sigrit, palun lõpeta see muretsemine! Eriti nende pärast, kes seda ilmselgelt ei vaja...

Kuhu on jäänud ratsionaalne mõtlemine?
Milleks peab nõudma võimatut?
Ega ikka ei käi küll nii, et sina tahad ja nii peabki olema. Ja muidugi, kui ma ei nõustu, siis sa lähed närvi ja süüdistad mind kõiges, milles on võimalik süüdistada.
Ma mõistan, et sa otsid kedagi, kes on sinuga alati ühel ja samal arvamusel, kes 100% toetab su tihtipeale väga ühekülgset mõttelendu ning kes mängiks hea meelega sinu sõrmenipsu peale kilplast. Aga mina ei ole see inimene!
Kõige lollim selle asja juures on see, et tänu säärasele suhtumisele suudan ma nii kenasti inimesi endast eemale push'ida. Aga ehk nii ongi parem...

I don't bend, I break.
For now...

Vau! Ma ei mõista üldse enam...

Next time you point a finger
I might have to bend it back
or break it, break it off.

Next time you point a finger
I'll point you to the mirror

Ma ei lähe enam kunagi magama!
Kui ma pean ühe korra veel sellist unenägu nägema, siis ma olen hull valmis.
Palun ei...

Üleöö 80

Jess! Ma arvan, et lausa uskumatult tore on hommikul tapva seljavaluga ärgata.
Ühesõnaga terve päev möödus mul täna voodis pikali olles, sest seista, istuda ja kõndida oli VÕIMATU. No natukene dramatiseerisin üle, aga põhimõttele saate ju pihta. Vähemalt ma loodan... nohjah!
Issi sai mind jälle korralikult mõnitada, vähemalt kellelgi oli hea päev :)

"Miks sa nii palju raamatuid loed?"

Sellist küsimust on minult küsitud väga-väga mitmeid kordi. Et kuidas ma küll suudan ja kustkohast ma selle aja leian ja üldiselt mismõttesnagu.
Vastus on lihtne! Mina leian, et raamatute lugemine on ülimalt lõõgastav. Pageda koos karakteritega kuhugi mujale, ennast nendega samastada ja neile kaasa elada. Lasta kujutlusvõimel vabalt lennata. Books speak my language.
Aja koha pealt ütleks ma seda, et kui sa tahad millegagi väga tegeleda, siis sa ka leiad selleks aja, pigistad selle oma tihedast ajagraafikust välja!
Ühtlasi olen ma totaalselt teadlik sellest, et ma olen täielik nohik ning tihtipeale suudavad mu kallid kaasõpilased mind suisa tulnukaks pidada, aga selle kõige peale ütleks ma "I so don't care" :D

Valdur Vägi tuli paastupäeval külla!
Aga jah, suht feilisin jälle;D

Oh ma enam ei või!

Ära palun söötke mulle enam šašlõkki ega muud säärast! Ma ei suuuuuda enam süüa! Mkm!
Nii, nüüd homsest teen ka kohustusliku paastupäeva (jep, üritamas... jälle!). Ehk siis Sigriti paastupäev vol2. Eelmisega pidasin kõigest pool päeva vastu, aga seekord ma ületan ennast... päris ausalt kohe :D
Stay tuned...

just something

www.taintedmadness.tumblr.com

I'm a total mess!

MA EI OSKA OLLLLLLA ENAM! Ei soovita kellelgi ennast segi õppida!

Liberation.

No ma eeldan, et ma võin nüüd vabalt öelda, et viimased kuud on olnud minu jaoks lihtsalt talumatud!
Ma olen pidanud võitlema oma sisemiste hirmudega, taluma enneolematut piina, harjuma mingis mõttes üksindusega, sisuliselt taluma kuidas mulle tulikuum ora kõhtu torgatakse ning selle kõige juures olen pidanud veel head nägu tegema.
Igal inimesel on oma valulävi ja piirid!
Ma ei taha mitte kellegi kohta halvasti öelda ja seda ma ei kavatsegi teha. Aga ma olen siia varem kunagi kirjutanud, et kui kuradi suurepärased sõbrad mul on. No nüüd ma sügavalt kahetsen, et midagi sellist ütlesin, sest hetkel tundub see sulaselge ärasõnumisena.
See siin on lõpp millelegi suurele, tähtsale, kõikehõlmavale ja imelisele! Aga isegi mina pole võimeline ennast kuid piinama!
Call me heartless if you must. Aga ma ei taha uskuda minupuhul sõnadesse "egoism" ja "omandihimu"!

WELL HELLLO SWEET 18!

Ilus algus vaheajale!

Häbi mul olgu, et ma pole suutnud seda veel siin ära mainida.
Eniveeeei, reedel olid siis võistlused, võinoh mingi osa sellest, pidime nimelt Saku ja Voorega viimast korda läbi mängima. Samas midagi pidi ikka metsa ka minema ehk üks põhikaitse ja üks põhirünne pidid just tol päeval proovikirjandit kirjutama.
Aga mis ma siin pikalt ikka sogan, mingi hullu ime läbi panime mõlemad mängud kinni (mega suurte pingutustega muidugi) ja tulime Kiilist korralike sõjahaavadega, aga õnnelikena, tagasi :D
Tahaks ühtlasi tänada ühte Voore mängijat, kes mulle kaikaga varbasse virutas ja et ma pidin 10 minutit selle tapva valuga mängima!

Oh seda õndsust!

L Ä B I !
See uurimistöö oli kahtlemata üks hullemaid asju mida mul on tulnud teha:D
Aga nüüüd on see kõik läbi ja mina olen õnnelik-õnnelik!

Vihkan närvilisi inimesi!
Vihkan ärapanijaid!
Vihkan karjumist ja tülitsemist!
Vihkan egoismi!
Vihkan hämamist!
Vihkan üleolevust!
Vihkan kriitikat!
Vihkan mõnitamist!
Vihkan, vihkan, vihkan inimesi kes arvavad, et neil on alati õigus!
Vihkan lauset: "Sigrit, mis sa punastad"

I gotta get me back, I can't be beat and that's a fact
It's ok, I'll find a way
you ain't gonna take me down no way.

Don't judge a thing until you know what's inside it
don't push me, I'll fight it
never gonna give in, never gonna give it up no!

Need on need sõnad millest ma ammutan jõudu.

This is madness!

Mustvee Gümnaasiumi 11. klass on absoluutselt enesetapp! Ma ei oskagi nüüd kohe kuidagi konkreetselt seda teile selgeks teha, aga ütleme nii, et selle veerandi viimasel nädalal on uurimistöö kaitsmine, ajaloo tasemetöö ning raudselt mitu kontrolltööd. Juba järgmisest nädalast läheb kontrolltööde ja esitluste koha pealt asi HULLUKS!
Aga ma ei kurda, sest ma avastasin see aasta, et ma pean pinge all paremini vastu ja kõik tuleb paremini välja. Pingelangus hiljem on küll üks nõme asi, aga ega väga vahet pole.
Samas tuleb tõdeda, et väga paljudele on see aasta lihtsalt T A L U M A T U. Just kiiruse ja mahu ja pinge poolest. "Ei oska oma aega planeerida"... Mis aega? Hea küll, ma mõistan, et eesmärk on meid kõrgkooliks ette valmistada, aga see kui kokku kõik on pakitud ja kui vähe aega on antud, dšii!

Mis juhtub kui korjata viirusele teine viirus peale?

Esmaspäeva öö- 39.2 palavik ja tõsised hallutsinatsioonid (olin muide veel hommikuni kindel, et kõik oli päriselt). Ning muidugi KÖHA.

Teisipäeva õhtu- 39.7 palavik, emme helistab oma sõbrannale, kes töötab kiirabis ja too küsib emmelt, et kas arst mulle ikka seagripi ravimit vms kirjutas. Olin tol õhtul üpriski veendunud, et hommikut ma ei näe... Jällegi ei maksa unustada seda toredat köhakest, mis mul öösel grammigi magada ei lasknud.

Kolmapäev- tänu rohtudele ja üllatus-üllatus... viinasokkidele saan palaviku kuhugi 38 peale. Kuid järjekordne päev voodis, olla enam ei saa, kõik kohad surevad ära, aga püsti tõustes hakkab pea ringi käima ja jõudu ei ole. Ja muidugi ei maksa unustada köha, aga seekord ka midagi positiivset, ma sain ööösel magada!!

Neljapäev- Nõrkus, selline tunne nagu nahk tahaks maha tulla ning TERVE ülakeha, eriti kolmnurk on köhimisest nii kuradi valus. Kuid vähemalt öösel sain magada:)

Ma pean tõdema, et ma olen enda üle praegu ülimalt uhke. Tänane päev on üks korralik võimete ületamine olnud. Põskkoopapõletikuga võistlustel käia ei ole just eriti lõbus noh.
Kui Voorega mängisime ja tegin otsuse natukene rohkem pingutada ja korralikult peale visata, siis oli üks hetk kus pilt lihtsalt läks eest ja ma tõepoolest oleks kokku kukkunud, aga õnneks see jama möödus kiiresti. No ja Tamsalu mängu alguses tekkis korralik okserefleks, aga seegi möödus... AGA kõik läks hästi ja me olime väga tublid!
Kuigi ma väga tundsin oma teisest põhikaitsest puudust.. jaaa!!

"There is no coming to consciousness without pain."

Ning oo see ei ole selline terav ja otsekohene valu, vaid hoopis aeglaselt näriv ning aina kasvav. Siis vahepeal annab puhkepausi ja alustab oma tööd otsast peale.
Aga mitte midagi ei anna teha ka, vb tasub ainult pead vastu seina taguda.. noo ehk läheb paremaks. Kuid küsimus on ikkagi selles, et millest see kõik tuli...
Ning mulle juba öeldigi vastus, pinge, stress, kool! Ja ma tean, et mõni mees nüüd tahaks öelda, et ma mõtlen üle, aga seekord see kohe kindlasti ei ole nii. 4 kontrolltööd päevas, paralleelselt uurimistöö, muud ained õppida ja rohkem ei ütle ma midagi.
Mis asi see elu oligi?!

the mistakes we make

Ma ikka pidevalt mõtlen, et ma ei ole küllalt tänulik või ei oska oma tänutunnet välja näidata. Või kui üritan näidata, siis isegi see on puudulik. Ning sellest tingitult tulevad korralikud süümepiinad.
Aga kui nüüd korralikult mõtlema hakata, siis mind ümbritsevad isekad ning tänamatud inimesed, kellel ei tule isegi mõttesse, et võiks heateo eest tänusõnu lausuda. Tihtipeale isegi ei teavitata seda heategu, nad peavad seda igati loomulikuks ning tihtipeale usuvad, et hoopis neile peaks keegi peale maksma.
Tõepoolest kurb on tõdeda, et mu oma suguvõsas on elavaid näited rohkem kui küll. Ja ma ei ole selle üle uhke! Aga samas ma ei oska ka midagi ette võtta. Tõepoolest, kuidas sa teed inimesele selgeks, et tema käitumine on lihtsalt inetu? Ja just endast vanemale inimesele, kes on totaalselt veendunud, et tema oskab ideaalselt elada.

To rest, or not to rest...

Üks põhilisi asju, mille pärast ma pidevalt vingun, on ärkamine väga varajastel hommikutundidel. Sest ilmselgelt ei saa ma piisavalt und, kogu see koolijama ja siis veel uneajast raamatute lugemine. Ühesõnaga vingun, kuna kardan, et ei suuda niiviisi tervet koolinädalat üle elada. Aeg-ajalt võtan omale niisiis puhkepäeva, et hommikul korralikult magada ning kooliasjadega õigesse punkti jõuda. Mhmh, kõik on ilus ja kena.. magan ja magan, tõusen üles, aga unelen terve päeva maha. Lihtsalt ei jõua kättki liigutada. Näide siis tänasest päevast: istun diivanil ja loen raamatut, ühtäkki tunnen kätes sellist nõrkust. Panen raamatu käest ja viskan pikali, mõtlen, et magaks siis natukene veel. AGA EI, kus sa sellega.. und ei tule, aga liigutada ka ei jõua, no ja nii ma siis lihtsalt lebasingi seal. Oma tund või rohkemgi, püsti tõusin ka ainult sellepärast, et mu kõht andis tungivalt märku, et ta nüüd tahaks midagi head ja paremat.
Ühesõnaga jõudsin nüüd järeldusele, et targem on koolinädal väsimuse kiuste üle elada, kasvõi puhtalt tahtejõu või äärmisel juhul viha peal.
Mida rohkem sa puhkad, seda väsinum sa oled!

Energiajoogid on saatanast!

Ma olen veendunud, et ma ei oleks suutnud tänast koolipäeva vastu pidanud ilma 2 kruusi hommikukohvita ning ilma Starterita.
Mõtlesin küll eile, et lähen varem magama, aga nagu alati sain silmad kinni panna kuskil kahepaiku. Sellele veel eelnevalt mingi 4 tundi kaheks erinevaks kontrolltööks õppida materdas ikka korralikult läbi. Nii ma siis elasingi terve tänase päeva ergutavate ja virgutavate vedelike peal, mis tegid ikka mõnes mõttes oma töö ära, aga mis hinnaga...
Plaanis oli peale kooli 2h magada ja siis trenni komberdada, aga KUNA mu ergutavad ja virgutavad vedelikud hakkasid alles nüüd kohe väga mõjuma, siis ei tule sellest midagi välja. Nii kui pikali viskan ja silmad sulen, tuleb tuju venitust teha või maratoni jooksma minna. Ajuvaba!
Olen küll öelnud, et kohv ning energiajoogid mulle eriti ei mõju, aga suuremas koguses ikka kammib suht ära. Muidugi sellest võib praegu järeldada, et täna öösel ma magan nagu talveunes karumõmm.

as your nightmare comes to life...

Kuid põhimõtteliselt ma ju teadsin, et nii ta läheb... ma kindlasti teadsin. Ning ma usun, et ma olin selle mõttega nii harjunud, et nüüd see ei teegi enam midagi. Mitte kui midagi!
Jea kui te teaksite millest jutt käib, siis te arvaksite, et ma olen kohutav inimene ja peaksin äkki veel ja veel ja veel pingutama. Ning kindlasti teil oleks õigus... ma olengi kohutav. Kuid pingutama ma enam ei hakka, nüüd olen sinna punkti jõudnud, kus lasen asjadel lihtsalt omasoodu minna ja ei mõtle enam kuidas ma peaks käituma, et see kedagi ei ärritaks.
Ma ei tea, ma ei oska seda teemat enam kommenteerida, sest ma kardan, et see võib haiget tegema hakata ja seda jama pole mul praegu küll vaja!

Ja neil on õigus, ma olen nii kuradi isekas!