Üks põhilisi asju, mille pärast ma pidevalt vingun, on ärkamine väga varajastel hommikutundidel. Sest ilmselgelt ei saa ma piisavalt und, kogu see koolijama ja siis veel uneajast raamatute lugemine. Ühesõnaga vingun, kuna kardan, et ei suuda niiviisi tervet koolinädalat üle elada. Aeg-ajalt võtan omale niisiis puhkepäeva, et hommikul korralikult magada ning kooliasjadega õigesse punkti jõuda. Mhmh, kõik on ilus ja kena.. magan ja magan, tõusen üles, aga unelen terve päeva maha. Lihtsalt ei jõua kättki liigutada. Näide siis tänasest päevast: istun diivanil ja loen raamatut, ühtäkki tunnen kätes sellist nõrkust. Panen raamatu käest ja viskan pikali, mõtlen, et magaks siis natukene veel. AGA EI, kus sa sellega.. und ei tule, aga liigutada ka ei jõua, no ja nii ma siis lihtsalt lebasingi seal. Oma tund või rohkemgi, püsti tõusin ka ainult sellepärast, et mu kõht andis tungivalt märku, et ta nüüd tahaks midagi head ja paremat.
Ühesõnaga jõudsin nüüd järeldusele, et targem on koolinädal väsimuse kiuste üle elada, kasvõi puhtalt tahtejõu või äärmisel juhul viha peal.
Mida rohkem sa puhkad, seda väsinum sa oled!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar