the mistakes we make

Ma ikka pidevalt mõtlen, et ma ei ole küllalt tänulik või ei oska oma tänutunnet välja näidata. Või kui üritan näidata, siis isegi see on puudulik. Ning sellest tingitult tulevad korralikud süümepiinad.
Aga kui nüüd korralikult mõtlema hakata, siis mind ümbritsevad isekad ning tänamatud inimesed, kellel ei tule isegi mõttesse, et võiks heateo eest tänusõnu lausuda. Tihtipeale isegi ei teavitata seda heategu, nad peavad seda igati loomulikuks ning tihtipeale usuvad, et hoopis neile peaks keegi peale maksma.
Tõepoolest kurb on tõdeda, et mu oma suguvõsas on elavaid näited rohkem kui küll. Ja ma ei ole selle üle uhke! Aga samas ma ei oska ka midagi ette võtta. Tõepoolest, kuidas sa teed inimesele selgeks, et tema käitumine on lihtsalt inetu? Ja just endast vanemale inimesele, kes on totaalselt veendunud, et tema oskab ideaalselt elada.

To rest, or not to rest...

Üks põhilisi asju, mille pärast ma pidevalt vingun, on ärkamine väga varajastel hommikutundidel. Sest ilmselgelt ei saa ma piisavalt und, kogu see koolijama ja siis veel uneajast raamatute lugemine. Ühesõnaga vingun, kuna kardan, et ei suuda niiviisi tervet koolinädalat üle elada. Aeg-ajalt võtan omale niisiis puhkepäeva, et hommikul korralikult magada ning kooliasjadega õigesse punkti jõuda. Mhmh, kõik on ilus ja kena.. magan ja magan, tõusen üles, aga unelen terve päeva maha. Lihtsalt ei jõua kättki liigutada. Näide siis tänasest päevast: istun diivanil ja loen raamatut, ühtäkki tunnen kätes sellist nõrkust. Panen raamatu käest ja viskan pikali, mõtlen, et magaks siis natukene veel. AGA EI, kus sa sellega.. und ei tule, aga liigutada ka ei jõua, no ja nii ma siis lihtsalt lebasingi seal. Oma tund või rohkemgi, püsti tõusin ka ainult sellepärast, et mu kõht andis tungivalt märku, et ta nüüd tahaks midagi head ja paremat.
Ühesõnaga jõudsin nüüd järeldusele, et targem on koolinädal väsimuse kiuste üle elada, kasvõi puhtalt tahtejõu või äärmisel juhul viha peal.
Mida rohkem sa puhkad, seda väsinum sa oled!

Energiajoogid on saatanast!

Ma olen veendunud, et ma ei oleks suutnud tänast koolipäeva vastu pidanud ilma 2 kruusi hommikukohvita ning ilma Starterita.
Mõtlesin küll eile, et lähen varem magama, aga nagu alati sain silmad kinni panna kuskil kahepaiku. Sellele veel eelnevalt mingi 4 tundi kaheks erinevaks kontrolltööks õppida materdas ikka korralikult läbi. Nii ma siis elasingi terve tänase päeva ergutavate ja virgutavate vedelike peal, mis tegid ikka mõnes mõttes oma töö ära, aga mis hinnaga...
Plaanis oli peale kooli 2h magada ja siis trenni komberdada, aga KUNA mu ergutavad ja virgutavad vedelikud hakkasid alles nüüd kohe väga mõjuma, siis ei tule sellest midagi välja. Nii kui pikali viskan ja silmad sulen, tuleb tuju venitust teha või maratoni jooksma minna. Ajuvaba!
Olen küll öelnud, et kohv ning energiajoogid mulle eriti ei mõju, aga suuremas koguses ikka kammib suht ära. Muidugi sellest võib praegu järeldada, et täna öösel ma magan nagu talveunes karumõmm.

as your nightmare comes to life...

Kuid põhimõtteliselt ma ju teadsin, et nii ta läheb... ma kindlasti teadsin. Ning ma usun, et ma olin selle mõttega nii harjunud, et nüüd see ei teegi enam midagi. Mitte kui midagi!
Jea kui te teaksite millest jutt käib, siis te arvaksite, et ma olen kohutav inimene ja peaksin äkki veel ja veel ja veel pingutama. Ning kindlasti teil oleks õigus... ma olengi kohutav. Kuid pingutama ma enam ei hakka, nüüd olen sinna punkti jõudnud, kus lasen asjadel lihtsalt omasoodu minna ja ei mõtle enam kuidas ma peaks käituma, et see kedagi ei ärritaks.
Ma ei tea, ma ei oska seda teemat enam kommenteerida, sest ma kardan, et see võib haiget tegema hakata ja seda jama pole mul praegu küll vaja!

Ja neil on õigus, ma olen nii kuradi isekas!