Kas mina olen lolliks läinud, või mis toimub?!

Olen siin viimasel ajal täheldanud, et päris paljud mu tuttavad on koledasti vinguma hakanud. Ning mitte ainult noored, vaid, mis kõige hullem, suured täiskasvanud inimesed ka. Inimesed solvuvad, ei ole asjadega rahul ning siis võtavad ja vinguvad lakkamatult selle kõige pärast. Ja mina istun kõrval, hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et aga why not vingumise asemel tegutseda ja lahendusi otsida?! See ei ole ju  NII raske.
Jah, see on praegu kõik väga subjektiivselt öeldud, sest quite frankly ma jälestan lihtsalt teiste kallal vingumist ning arvan, et lahenduste otsimine/leidmine/pakkumine on oluliselt lihtsam ja produktiivsem. Kuid, kui sul on näiteks mingis asjas vastutav roll, siis ei ole sul seda luksust, et võtad ja nutad, sest keegi on sulle liiga teinud. Vaid hakkad otsima alternatiive ja lahendusi, sest sina v a s t u t a d selle eest, et asjad toimiksid. Nii lihtne see ongi!
Ning teine asi, kui rahulolematus teiste inimeste tegude suhtes suunatakse inimese isiksuse vastu. Mis annab sulle õiguse teise isiksust solvata/sõimata?! Kas seda saab enam arvamuse avaldamiseks nimetada?!
Ma ei suuuuda kuulata, kuidas inimesed, keda ma armastan ja kes on mulle väga kallid, suudavad olla nii pagana õelad! Ma.. mul ei ole sõnu. Ma olen nii meeletult kurb selle pärast!

Oeh, võib-olla olen ma tõesti ise lolliks läinud ja selline käitumine ongi tegelikult absoluutselt normaalne. Ma ei tea. Ma ei tahagi teada. Ma tahan arvata, et inimesed ON ilusad ja head ning isegi, kui nad teevad lolle asju, siis see ei tähenda kohe, et nad on värdjad või lollid vms. Kammoon, we all make bad decisions, and that's perfectly ok. Peaasi, et oleks kedagi, kes aitaks meil aru saada, et decision oli bad ja aitaks meil järgmine kord paremini hakkama saada...


Olge kallid ja ärge lollitage!
x

I can have it all!

Just watch me!

Finland was great, but...

... I am now totally addicted to coffee! Ja seda asjaolu ei tee põrmugi paremaks fakt, et Helbe näitas, kuidas kohvi isegi veel maitsvamaks teha (kaneel + vanillisuhkur). Ning see on kergelt hirmutav, sest hommikul ärgates on esimene mõte mu peas "KOHV!". Saan siis oma aurava jumaliku joogikese kätte, olen sekundiks õnnelik and the madness starts all over again. Ma reaalselt mõtlen päevad läbi kohvist ainult. Loomulikult ma hoian ennast tagasi ja luban endale (nüüd) max kolm kruusi päevas, aga vahetult peale Soomet oli see arv seal kuskil kuue peal. Vähemalt ma olin nii tark, et tegin hästi lahja kohvi, et süda ikka oma koha peale jääks ja välja ei hüppaks.
Overall, ma süüdistan selles Soome kultuuri, sest neil on need saatanlikud kohvipausid kogu aeg. Mina kui hästi tubli tüdruk, teen põllul tööd, olen asjalik ja nii kui kell kukub saan ma mõelda ainult kohvist. Mõte isegi ei leia põhjust küündida nende pirukate või saiakeste või pitsa poole, mida ka kindlasti pausi ajal pakutakse, sest heeeeiii... kohvi antakse ju! Võeh, and quite frankly I hate myself because of it, sest lasen sellisel pisikesel närusel vedelikul oma elu kontrollida! *rüüpab lonksu saatanlikku joogikest*

For once in my life i felt good about myself... aaand it's gone!

Damn the irony in my life! Need kes mind tunnevad, teavad, et ma olen enda suhtes ikka päris kriitiline. Nüüd Soomest tulles avastasin rõõmuga, et juuksed on nii ilusasti pikaks kasvanud ja peale värvimist pidin lausa tunnistama, et täitsa ilus on noh. Käisin ja lehvisin oma kiharatega ringi, endal hea meel ja hing rahul. Kuid siis tuli juuksurisse minna, sest tukk ei olnud enam väga tukk. Seal aga sain teada, et mu nii-ii ilusad juuksed on tegelikult otstest väga nirud ja katkised ja mida kõike veel ning need tuleks about kümne sentimeetri ulatuses maha lõigata. Well fuck! No kuna mulle meeldivad terved ja üldsegi mitte nirud juuksed, siis lasin nad maha lõigata... süda jooksis verd küll, aga mis parata.
Now, I know what you're thinking. Need on ju ainult juuksed ja mul on neid ju niigi palju ja esimese maailma probleemid (Laura!), but it's much more than that. See on kogu see vaev, mis ma nende pikkade juustega näinud olen, see on üks neist vähestest asjadest, mis on mulle actually enda juures meeldinud, isegi nende kasvatamine ja see, millised nad talvel elektriga on - õ u d u k a s, aga see kõik on seda vaeva väärt olnud! Ja siis ainult tsõks-tsõks (sest minu peas teevad käärid sellist häält) ja veerand suurest vaevast on olnud täiesti mõttetu. Lovely, just lovely!

"Oooo, õpetaja!"

Well, jälle on see aeg aastas, kus kahest Eesti pörsakesest on saanud Soome nodzud. Ehk siis maasika(k)orjandus käib!
Siiani on mõtet valjult kuulutada ainult seda, et me elame tõelises villas ning oleme jõudnud järeldusele, et vanadus on ikkagi peale tulnud. Märkamatult, kusjuures. Ma mäletan, et eelmistel aastatel küll nii raske see korjamine ei olnud, lihastele just. Kordagi ei hakanud need valutama. Nüüd on aga selline tunne nagu oleks maratoni käinud jooksmas või midagi säärast. Not cool!
Tegelikult tahtsin rohkem rääkida sellest, kui tohutult teistmoodi suhtutakse siin sellesse, kui saadakse teada, et ma õpin õpetajaks. Nagu konkreetselt... palju sa kohtad Eestist sellisele infole reaktsiooni "Ooo, õpetaja!"?!. Siin on aga absoluutselt kõik soomlased, kes on küsinud mida ma õpin täpselt sellise reaktsiooniga lagedale tulnud. Harjumatu ja samas nii uskumatu. Eestis on ju tüüpiline, et vaadatakse sellise haletseva ja kaastundliku näoga otsa ja pomisetakse midagi tänuväärsest tööst. Aga eks ta nii olegi. Vähemalt Eestis küll. Siiski ise ma olen selle valiku teinud. Teadlikult veel. Eks ma ikka olen üks paras masohhist jah...

Olge mõnusad! 

Iga inimese elus tuleb hetk...

... kus ta jätab oma läpaka juhtme koju ja peab kolm päeva selleta linnas hakkama saama.

Huhh, olgu! Kuus tundi akut on tegelikult normaalne ju! Kuna ma loengutes praegu arvutit ei kasuta, siis peaks ilusti hakkama saama, peaks veel akut ülegi jääma. Jah, suure tõenäosusega. AGA oh ei... selle asemel, et kulutada väärtuslikku aega/akut tähtsate asjade peale ning inimestega suhtlemiseks, vaatan mina hoopis Communityt ja kõigutan jalga. Ja nii ilus ongi!
Ma arvan, et ma tahan sellega öelda seda, et teatud olukordades suudan ma ikka nii kahtlaseid otsuseid teha. But I regret nothing! 

Truth time!

Ma sain vist alles täna aru, miks ma ei oska komplimente vastu võtta ja miks need üldse nii veidrad tunduvad. Suuresti võib olla põhjuseks see, et ma olen terve oma elu otsinud tunnustust just nendest kohtadest, kus mul seda oodata ei ole. Hoopis teistel põhjustel, miks ma neid tavaliselt saan.
I guess mul on tekkinud kerge tõrge selle vastu, kuidas basically kõik komplimendid tulevad ainult välimuse pihta. Ning kuidas enamik neid komplimente tuleb veel stiilis „Sina oled ju nii ilus, sul pole selle ja sellega probleemi“. Võeh, mul on praegu lausa ebamugav seda lauset välja öelda, olgugi et need ei ole minu enda mõtted.
Või üldse, kuidas ikkagi esimese asjana vaadatakse inimese välimust ja siis ainult sellele keskendutaksegi. Paljud ikka hakkavad esimese asjana otsima isikupära või siis sisemist ilu, inimese karakteri omapära? No olgem ausad, enamik inimestest, kellega me elu jooksul tuttavaks saame, seda kohe kindlasti ei tee. Kahju, iseenesest!
No ja siis ongi nii, et ma saan komplimendi, ma võin äärmisel juhul tol hetkel isegi viisakusest tänada, aga ma ei vaevu enam isegi mõtlema, et kas see on siiras või niisama suusoojaks öeldud. Ning üldse mul tekib sisemiselt kohe tõrge. Konkreetselt tõrge!
Ning kõik see, kuidas ma ootan tunnustust hoopis teistest valdkondadest ja kuidas ma sealt ei saa, on teinud mu ääretult ebakindlaks. Aga ma olen sellega leppinud. Ja ma sulgun kõigest sellest karmist reaalsusest ära oma õnnemulli, kus kõik on imeline, kõik on võimalik ja kõik on teostatav. Kus keegi ei saa toonitada seda, et deam girl, u so pretty, what you need brains for.

I feel worried for people... like all the time

Ma näen enda ümber (basically) ainult masenduses, kergelt kibestunud, lost & segaduses või lausa identiteedikriisis inimesi. And I feel worried! No loomulikult ei oska ma kuidagi aidata ja nende olukorda leevendada, sest ma tõepoolest ei ole ju psühholoog ja omaenese tarkusest ei hakka ma ka midagi kokku genereerima (üldjuhul), sest gods know how differently my mind works. Ja see kõik ajab mind nii närvi!
Now don’t get me wrong. Mind ei aja mitte see närvi, et inimestel on mured ja et nad neid minuga usaldusest jagavad, vaid just see, et ma ei saa mitte midagi teha... ma ei oska mitte midagi teha! Ainuke asi, mis ma oskan ja saan soovitada on see, et ärge mõelge üle, inimesed! Ma saan aru, et me kõik oleme keerulised indiviidid, kes võib-olla ei oskagi enam asju kõige lihtsamas ja tavalisemas valguses näha, aga ehk peaks seda tõepoolest muutma. Mäletate veel, kui hea oli laps olla? Kui lihtsa mõttetöö kaudu suutsime lahendusteni jõuda? Ehk level-up polegi alati kõige parem variant...

Elu esimene s(tr)ess.

No ei ole mahti, et siia kirjutada. Et lihtsalt võtta see aeg ja kõik oma mõtted kirja panna. Siis kui sess veel käis, oli mul nii-ii palju mõtteid ja emotsioone, mida ma kõike tahtsin siin jagada, aga nüüd kahjuks peate leppima selle järelkajaga.
Esiteks, ma nüüd saan aru sellest, miks paljudel inimestel tuleb sõnaga "kõrgharidus" kohe mingi veider üleõppinud  kahtlase olekuga (peaaegu) inimvare silme ette. Sest no kuulge, minul oli elu esimene sess ja ma juba tundsin, kuidas mu mõistus vaikselt hulluks läks ja lollusi tegema hakkas. Kogu see maht, mis sa üritad omale väga lühikese ajaga pähe taguda on ikka pehmelt öeldes päris üüratu. Aga samas, võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen pisike tauno ja võtsin omale ühte semestrisse kaks ülimahukat ajaloo ainet, kuigi ma ju tean (jep, päris kindlalt tean), et ajalugu ei ole just mu kõige tugevam külg... ala... ühesõnaga, jah, ei ole. Ise olin loll, aga see ei muuda minu satatement'i, et baka lõpuks olen ma raudselt natukene veel kahtlasemaks ennast õppinud. Vähemalt minu jaoks on see sessi pinge ikka kohati väga jube!
Teiseks, ma suutsin oma elu esimese sessiga üle elada ka oma elu esimese paanikahoo. Polnud just kõige toredam! Vahetult enne vanaaja eksamit, kui ma tundsin, et ma tegelikult ei tea ikka mitte midagi ja need 15 lehte nimesid pole ka kaugeltki mitte peas. Kõige suurem paanika tekkiski selle pealt, et ma hakkasin mõtlema (kõige lollim tegevus vahel!), et mis siis saab, kui ma saan sellise pileti, kus ma ei oska mitte muhvigi vastata. Pauh! Paanika!
Truth be told, mina ja eksamid ei käi kokku, pole kunagi käinud. Ma ei oskagi öelda, kas asi on pinges, või milles iganes, aga fakt on see, et eksamitel tulevad mul alati oluliselt halvemad tulemused, kui milleks ma võimeline olen. Ja see, et ma seda tean, muudab asjaolusid alati ainult hullemaks. Ma lähen eksamile, mul pole mitte mingisugust enesekindlust ja kõik need muud jutud, mis lõpevad alati sellega, et ma sisuliselt hakkan usklikuks kui eksamitulemusi ootan.
AGA, kogu selle hullumeelsuse bright side on ikkagi see, et ma sain kõik oma eksamid väga ilusti tehtud ja üldjuhul olen väga rahul.
Mnja, turns out, et ma ikkagi sobin ülikooliga kokku. Meeldiv, ainult meeldiv!
Siiski sess on jätkuvalt saatanast! :)

Olge mõnusad!